/nginx/o/2009/05/04/172897t1h5edc.jpg)
Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja. Ootame
kirju elu meeldejäävaima reisi kohta kuni
Koostöös koduelektroonikaupluste ketiga ONOFF premeerime parima reisikirja autorit kompaktse Sony fotokaameraga.
Tuneesia grupireisi meeldejäävam osa oli kahepäevane Sahara kõrbe ekskursioon. Esimesel päeval oli võimalik lisaks bussiaknast nähtule imetleda El Jemis Rooma impeeriumi aegse amfiteatri tänaseni säilinud küllaltki ulatuslikku osa ja Matmata küla koopaid.
Vaenlaste eest varju pakkuvates koobastes elatakse praegugi. Ühes koopas elavast berberi vanaprouast on turismiajakirjades tihti ja palju kirjutatud ning ta oli ka meeleldi nõus oma elamist huvilistele näitama.
Mugavaks elamiseks möbleeritud ja elektrivõrku ühendatud koobas on selles kliimas isegi väga otstarbekas - piisavalt soe madala temperatuuriga öödel ja mõnusalt jahe kuumadel päevadel. Enne Douzis öömajale jäämist oli soovijail võimalus nomaadideks rõivastatult paarikilomeetrist kaamelil ratsutamist kogeda.
Ekskursiooni teine päev algas äratusega kell 4 hommikul. Pärast kiiret hommikusööki ja umbes tunniajalist bussisõitu läbi uinuvate asulate jõudsime Chott El Djeridi soolajärvele. Lühikeseks jäänud uneaja ja igava bussisõidu korvas küllaga soolajärvel seisjate vaatevälja lausa lummavalt tõusev päike. Edaspidine päev kulges osale vägagi huvitavalt ja vähem teadlikele hoopis tuskatoovalt.
Kui päike oli juba kesktaevasse jõudnud, olime abikaasaga juba paar tundi kõndinud turistile mitte midagi pakkuvas, kahe maantee ristmiku kõrval olevas asulas, kuhu meie buss sõitis pärast seda, kui ülejäänud reisiseltskond oli läinud soolajärve äärest maasturitega liivaluiteid ja ühte oaasi vaatama.
Mõlemal maanteel edasi-tagasi ja mõlemas suunas vantsides ei leidnud me midagi, mis oleks kas või väikselgi viisil söökla või kohviku moodi olnud. Bensiinijaamgi ei kuulunud nende hulka, kus inimese vajadusi oleks soovitud rahuldada analoogselt sõidukite teenindusega.
Ekskursiooniteekonna kulgu arvestades võis nõustuda, et ootamiseks valitud paigas sai vaid miraažina olla varjupakkuv palmisalu ning hõrgutavate roogade ja karastavate jookidega restoran. Kuid ootepaiga valijal oleks pidanud olema piisavalt talupojatarkust mitte sundida kuumal päeval ootajad olema mitu tundi ilma vee ja millegi söödava ostmise võimaluseta.
Ristmikult kilomeetri võrra lõunasse minnes olid tühermaal mõned majad ja suur kari lapsi, kes meid uudishimulikult piidlesid, kuni me taas maanteele jõudsime. Ida suunas kõmpides avastasime jupikese tänavat koos tosina maja ja hulga rohuliblesid otsivate kitsedega.
Ühe maja räästa küljes rippuva looma pea ja varem giidilt kuuldu põhjal võisime järeldada, et selles majas on pood, kust saab värsket liha osta. Kui reisikorraldaja oleks teavitanud, et need, kes maasturituurile ei lähe, peaksid kaasa võtma matkagrilli ja piisaval hulgal vett, siis oleksime meiegi võinud tolles asulas ootamisega rahule jääda. Liha grillimiseks olnuks küllalt aega, sest maasturid jõudsid bensiinijaama lubatud paari tunni asemel enam kui nelja tunni möödudes.
Vastus küsimusele, miks siis meie ülejäänud reisiseltskonnaga kaasa ei tahtnud minna, ei olegi keeruline. Reisikorraldaja oli jätnud ringreisi kavas kirjeldamata, et need, kes lisatasu eest maasturitesõidule ei lähe, peavad igavlema pisikeses asulas, kus pole ainsatki vaatamisväärsust ega avalikku, tualetiga söögi- või joogikohta.
Mainimata jäeti ka see, et Sahara kõrb, mis jääb bussitee äärde, on vaid viljatu kivine tühermaa ning maalilised liivaluited jäävad sinna, kuhu saab sõita vaid maasturitega.
Küsimusele, miks me ei uurinud põhjalikult internetis olevaid võõrkeelseid kirjeldusi palju rännanute kogemuste kohta ja nende alusel reisikorraldajalt rohkem teavet ei nõudnud, on niisama piinlik vastata kui nõustuda, et meie võime kirikuski peksa saada.
/nginx/o/2021/09/08/14054851t1h453f.jpg)