Seltskondlik seiklus ratastel nõuab eeltööd

Automatkaks tasub varuda vähemalt kolm nädalat. Foto: SCANPIX

 Kui soovite seltskonnaga reisida ja kaeda kohalikku eluolu pigem omal käel, või jõuda paikadesse, kuhu grupireiside sihid ei ulatu, tasub kaaluda võimalust matkata pereautos.

Portaali autocamp.ee esindaja Urmas Jõgi on koos perega kirglik automatkaja, olles nõnda läbi sõitnud üle kolmekümne riigi. «Autoga olen reisinud viimase kümne aasta jooksul,» täpsustab ta. «Kunagi pole olnud eesmärgiks ekstreemreis maailma äärele või inimvõimete katsetamine. Reisime alati koos lastega ja eesmärgiks on olnud mugav, põnev, hariv ja lõbus koguperepuhkus.»

Sõiduvahendiks on nende perel olnud tavaline universaalkerega pereauto. Jõgi jutustab värvikaid lugusid imeilusatest paikadest Euroopas. «Erakordse mulje on jätnud Plitvice järvede rahvuspark Horvaatias ja Aadria mere saared. Suurepärased on Slovakkia koopad, veepargid, Tatrate mäed ja muidugi Slovensky Raj rahvuspark,» teeb ta lühikokkuvõtte. «Seal matkamine pakub unustamatu elamuse.» Põnev on olnud aga ka Bosnias avastatud püramiidide külastamine, sõit Albaania mägiteedel või Istanbulis ning Rumeenia mustlaskülades.

Eeltöö ja spontaansus

Kindlasti ei saa automatkale minna ette valmistamata. Millest aga reisi planeerimist alustada? Siinkohal kinnitab Urmas Jõgi, et kindlasti tuleks automatka planeerima asudes mõelda sellele, kui pikka reisi soovite. «Mida kaugemal on piirkond, seda kauem kestab sõit. Soovitan vähemalt kolm nädalat vältavat reisi,» õpetab mees.

Vaatamisväärsuste kohta leiab infot internetist, kasutada võiks aga ka Google Earthi ning süüvida reisifirmade pakettreiside kirjeldustesse. «Soovitan valida välja sealt huvitavad vaatamisväärsused ning sõita neid siis omal käel vaatama,» soovitab Jõgi esialgse plaani arvuti abil paika panna.

Siiski tuleks tema sõnul reisi vältel säilitada veidigi spontaansust. «Kuna reisil võib alati ette tulla ootamatusi, ei tasuks liiga täpset plaani kodus paika panna, kuna seda ei õnnestu nagunii järgida,» teab ta oma kogemuste põhjal. «Näiteks satud ummikusse ja jõuad edasi hoopis vähem, kui plaanisid. Tee oma plaan selline, et saad seda käigu pealt muuta.»

Liiga täpselt paika pandud reis, eriti juhul, kui ajakavast üritatakse iga hinna eest kinni pidada, ajab reisiseltskonna kiiresti hullumise äärele. Kui ühe päevaga üritada näha liiga palju vaatamisväärsusi, tormate kõigest läbi ja suurt midagi ei näegi. «Oleme oma asisuses harjunud asju võimalikult kiiresti tegema, et n-ö linnuke kirja saada. Naudingute – mida reisimine kahtlemata on – puhul ei tohiks see reegel kindlasti kehtida,» soovitab Jõgi.

Autokämping pakub unerahu

Urmas Jõgi kinnitusel võiks ööbimist broneerida vaid siis, kui soovitakse mingisuguses kindlas majutusasutuses olla paigal pikemalt. «Kindlasti tasub endale selgeks teha, millised ööbimisvõimalused teele jäävad,» soovitab ta.

Kui varustuses on telk, ei teki ööbimiskoha leidmisega teel olles üldjuhul kunagi raskusi. Uude riiki jõudes tasuks mehe sõnul osta endale riigi autokämpingute kaart, enamikus riikides on need bensiinijaamades müügil.

Tavaliselt on sellistel kaartidel kirjas ka autoga reisijatele sobivate kämpingute info, kohtade arv, pakutavad teenused ja muu vajalik. «Selle abil saate oma teekonna ja vaatamisväärsuste lähedale otsida kämpinguplatsi,» räägib Jõgi.

Mis puutub ööbimisse, siis tuleb tähele panna, et paljudes riikides ei tohi n-ö metsikult üldse ööbidagi – enamasti tuleb kasutada kämpinguplatse või kodumajutust. Kui Eestis tähendab kämping enamasti väikest majakest, kus on võimalik ööbida, siis mujal maailmas tähendab (auto)camp ehk kämping matkajatele mõeldud ala, kus on võimalik ööbida telgi, matkaauto või haagissuvilaga.

Kämpingus võib olla ka väikesi majakesi, mida kutsutakse bangaloteks. Autokämpinguid on enamasti üpris palju ja kui reisiseltskond on teinud veidi eeltööd, leiab need väga lihtsalt teel olles ka üles.

Kindlasti tuleks autokämpingusse jõudes täita seal kehtivaid reegleid. «Telki paigaldades ära roni teistele selga elama,» alustab Jõgi õpetussõnadega. «Jäta kõigile nende privaatsus. Pea kinni öörahust. Loogilised nõudmised, kuid ikkagi eksitakse nende vastu.»

Üldiselt peaks vaikust hoidma õhtul alates üheteistkümnest kuni hommikul seitsmeni. Mõnes autokämpingus öörahu ajal territooriumile autoga ei lubata, selgitab Jõgi. Ta paneb inimestele südamele, et kämping ei ole läbukoht. «Väike õlu või vein õhtusel ajal on igati asjakohane,» rahustab ta. «Maani täis, lärmav, telkide otsa koperdav ja tüli noriv tegelane ei meeldi aga kellelegi. Kui Eestis on mõned telkimisalad kujunenud odavateks joomakohtadeks, siis mujal maailmas see nii ei ole – kämpimine on seal pigem elustiil.»

Jõgi sõnul on harilikult hinna sees WC ja duššide kasutamine, nõude- ja pesupesemise kohad ning joogivee võtmise võimalus. «Üldjuhul on sanitaarruumide kvaliteet väga hea,» teab ta kõnelda. «Eriti hea mulje on jätnud Horvaatia, Ungari ja Põhjamaad.»

Paljudes riikides on kämpingute hinna sees ka köögi kasutamise võimalus, seal on alati vähemalt vesi, kraanikausid ja pliidid, nõud peavad aga endal kaasas olema. Raha eest saab paljudes kämpingutes kasutada pesumasinat ja külmkappi. Elektriühenduse eest tuleb enamasti eraldi maksta. Elektri tarbimiseks tuleb kaasa võtta umbes 20 meetri pikkune pikendus.

WiFi-ühendus on olemas, kuigi kaootiliselt, aga seegi paraneb iga aastaga. «Suuremates autokämpingutes on ka väikesed poed. Tihti on neil laste mänguväljakud või mängutoad,» selgitab Jõgi ning lisab, et inimesed on kõikjal enamasti lahked ja abivalmid.

Esmaabipakk, atlas ja navi

Millised asjad võiksid aga automatkajal igal juhul kaasas olla? «Kindlasti atlas ja navi,» soovitab Urmas Jõgi. «Kogemus on näidanud, et ainult navist jääb väheks, eriti siis, kui on soov reisi ajal oma plaane muuta. Kontrollida tuleks, et navis oleks olemas kõige uuemad kaardid.»

Nagu juba mainitud, tuleb autoreisile kaasa pakkida kindlasti ka telk. Kämpinguplatsil ööbimise hind koosneb järgmistest komponentidest: telk, inimesed, auto, elektriühendus, turismimaks. Kasulikum on ööbida ühes mitme magamistoaga telgis kui mitmes väikeses. Sama palju tuleb maksta telgikoha eest, sõltumata sellest, kas seal ööbib kümme või kaks inimest.

Vajalik magamisvarustus sõltub Jõgi sõnul aga reisi ajast ja kohast. Vahemere ääres piisab suvel ka lihtsalt linast või õhemast tekist. Mägedes ööbides tuleb arvestada öösel päris madalate temperatuuridega.

Kui toitu valmistatakse ise, võiks Jõgi soovitusel olla kaasas ka priimus ning söögitegemise ja söömise abivahendid. Osas riikides on kämpingutes köögid (Poolas, Ungaris), mis on varustatud pliitide, jooksva vee ja kraanikaussidega. Horvaatias aga üldjuhul kööke pole.

«Samuti annavad kerged matkatoolid ja -laud reisile oluliselt mugavust juurde,» selgitab Jõgi. «Õhtuseks ajaks on valgusallikana lauale parim laterna tüüpi lamp. Vaba aja sisustamiseks tasub kaasa võtta lauamänge, mängukaardid, DVD-mängija või hea juturaamat.»

Tarbi mõistlikult

Üle ega ümber ei saa ka reisi eelarvest. Millise summaga peaks minimaalselt arvestama? «Põhiliselt kulub raha sõitmise, ööbimise, söömise ja lõbutsemise peale,» võtab Jõgi oma senised reisieelarved lühidalt kokku.

Enamik raha kulub autokütusele – kui auto võtab 7 liitrit 100 km kohta, tuleb kilomeetri hinnaks umbes 0,1 eurot. Näiteks ühe Horvaatia reisi pikkuseks on 5500 km. Kütusele kulub seega ligi 550 eurot, õpetab Jõgi automatka huvilisi eelarvet koostama. Lisaks peab arvestama kiirteemaksudega (kokku pea sada eurot), tuletab ta meelde.

Ööbimine kämpingualal telgiga maksab 3–4-liikmelisele perele olenevalt riigist 12–35 eurot öö kohta, kämpingumajakestes 25–60 eurot/öö. «Ise toitu valmistades on kulud umbes sama suured, kui kodus süüa tehes,» ütleb Jõgi.

Kui ööbida telgis ja teha enamasti ise süüa, peaks 3–4-liikmelise pere kolmenädalase reisi eelarve jääma suurusjärku 2000–2500 eurot, seda ka Vahemere-äärsetel randadel suvitades. «Selle sees on kõik kulud, ka vaatamisväärsused ja jäätiseraha,» selgitab Jõgi.

Muidugi on harjumused ja soovid erinevad, mis alati mõjutavad ka reisi eelarvet.