/nginx/o/2009/04/29/170781t1hc34a.jpg)
Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja. Ootame
kirju elu meeldejäävaima reisi kohta kuni
Koostöös koduelektroonikaupluste ketiga ONOFF premeerime parima reisikirja autorit kompaktse Sony fotokaameraga.
kõlava nime taga peitub tibatilluke kahetärnihotell Toomkiriku ja Savoy hotelli vahel. Askeetliku sisustusega toakese ainuke aken on luukidega seestpoolt suletud ja seda avades selgub, et väljaspool on veel rohmakad laudadest restid päikese kaitseks.
Kogu selle kaadervärgi sulgemine-avamine õnnestub alles mitmendal katsel, sest ka kremoonid ja konksud on eelajaloolised. Vaatamata luukidele kostab kirikukellade kõma tuppa ja mõte käib läbi pea, et huvitav, mis kell viimased kellehelid kajavad. Õnneks siiski kell üheksa.
Aga vaevalt on reisiväsimusest pea padjale vajunud, kui ärkad poole kaheteistkümne ajal mingi mürina peale, mis ei taha ega taga vaibuda. Kougid siis kogu aknaluukide kaadervärgi lahti ja küünitad pea aknast välja sumedasse öhe - tänaval sahkab edasi-tagasi sillutist pestes koristusauto. Neid õnnestub teistel õhtutel linnas liikudes päris palju näha ja kuulda. Lõpuks on vaikus majas ja uni võib tulla...
Kunsti kohtab Firenzes igal sammul ja siin on renessansiaegsete maalide, freskode ja skulptuuride originaalide arv vist tihedaim maailmas. Uffizi galerii, Toomkirik (Duomo), Santa Croce kirik, Palazzo Vecchio, San Lorenzo kirik ning arvukad piazzad oma skulptuuride ja arhitektuurimälestusmärkidega, mida on ilmselgelt liiga palju, et igale poole jõuda ja kõike näha...
Püüad siiski muljeid ahmida palju jõuad ja tõded nii mõnelgi korral ammulisui taieseid vahtides üsna rahulolevalt: «Nüüd olen SEDA oma ihusilmaga näinud!» Aga kunst jälitab sind ka tänaval jalutades tumedanahaliste tänavakaubitsejate näol, kes tuntud maalide odavaid koopiaid sulle üritavad pähe määrida ning kaovad hetkel, mil mõni politsinik välja ilmub.
Tibake ausamat elatist teenivad tänavakividele joonistajad. Sillutisele pastellidega Mona Lisa koopiat joonistav mees oli igatahes tasemel ning päris kahju oli järgmisel päeval sealtsamast mööda jalutades näha, et originaalitruust teosest oli öösel tänavapesemisauto ning kindlasti ka tuhanded jalapaarid üle käinud ja šedöövrit võis ainult veel aimata.
Mõned meetrid eemal, samasugusesse sillutisse müüritud metallraami sisse valmis aga juba uus pilt uutelt tegijatelt... Kunst on ka vanas rikka kaupmehe villas asuvas vanalinna koolimajas laste pea kohal, kus klassitubade kuppellagesid ehivad uhked freskod, kontrastiks seintele riputatud paberilehtedele laste joonistustega.
Liiklus. Tööreisil olles tuleb päris palju vanalinnas liikuda ja nii laenutame jalgrattad. Minu oma on üsna logu, isegi signaalkella pole võimalik helistada ja vabakäiku pole ollagi. Kiivrit ei anta kellelegi, neid seal lihtsalt ei kantagi. Stardime - 18 inimest pikas rodus - otse jaamaesise elava liiklusega tänavale.
Bussid-autod trügivad sulle õige lähedale nii et on tükk tegemist, et hirmuga mitte tee ääres parkivatesse autodesse sisse sõita. Ühel meist õnnestub siiski maanduda käänakul parkinud mootorrattasse, õnneks ilma suuremate vigastusteta. Tänu valgusfooridele kaob eespool sõitnud grupp silmist ja pooled meist ei tea, kuhu minna...
Õnneks jõuab meie hanerea lõpust meile järele kohalik ja saame teekonda jätkata. Kui peatänavalt ära keerame, on uus häda käes - kivisillutis on nii ebatasane, et sadul ja teatud pehme kehaosa teevad teineteisele kõvasti haiget. Milline õnn ja rõõm, kui jõuame lõpuks jalgrattateele! Ja lõpuks sihtkohta! Ja nii mitu päeva järjest.
Kõige tobedam on asja juures see, et me ei saa ratastega hotelli juurde minna, vaid peame nendega igal õhtul jaama juurde väntama ja siis hotelli kõmpima. «Muidu varastatakse ära!» on rattalaenutuse mees järeleandmatu ning topib muljetavaldava metalltoru läbi kümne ratta kodarate vahelt ning lukustab need siis raudkindlalt.
Toomkirik on Firenzes turisti jaoks tõeliselt hea maamärk, mille järgi orienteeruda. Oma suuruses ja pompöössuses paistab see kaugele ja kui vanalinnas ekseldes juba Toomkiriku rohevalgete ornamentidega seina silmad, pole enam eksimist karta. Mujalt tulnuile tundub veidi imelik, et niivõrd suursuguse ehitise ümber suhteliselt väike väljak on, see vajaks oma mastaapsuses enam hingamisruumi.
Toomkiriku ehk õige nimega Santa Maria del Fiore katedraali sisemuses valitsevad avarus ja hämarus. Uhked vitraažaknad on kõrgel ja valgust neist eriti sisse ei paista. Märkimisväärne on värviline marmorpõrand ning muidugi Brunelleschi kuppel Vasari «Viimase kohtumõistmise» freskodega.
Võtame ette tõsise ronimisretke kuplitrepi 463 astet mööda üles 91 meetri kõrgusele. Alles üles jõudes adud katedraali tõelisi mõõtmeid. Freskol kujutatud figuurid on äkki su pea kohal hirmuäratavalt ülisuured ja pilk rõdult alla altari poole näitab tibatillukesi inimeseputukaid seal all sibamas. Aga see ei ole veel kõik!
Järsem osa trepistikust viib välisrõdule, kust avaneb kõikehõlmav maaliline pilt kogu Firenze linnale, taamal sinamas mäed. Tasus ronimist! Tühja neist valusatest jalalihastest, küll need järgmisel päeval jalgrattal vändates terveks saavad! Hotelli jõudes ronime üles oma maja rõdule ja mõnusasti lillepottide vahel varikatuse all istudes imetleme õhtupäikeses OMA VAADET Toomkirikule, mis on lausa käeulatuses... imeline!
Bussituur on ajahädas külalisele Firenzes hädavajalik. Rattasõidust valusa istmiku ja kirikutorni ronimisest krampis reielihastega on üsna mõnus potsatada «City Sihtseeing Firenze» bussi ülemise korruse mõnusale istmele ja linnale tiir peale teha.
Et ostetud 20-eurone pilet kehtib 24 tundi, saab vastavalt oma päevakavale leida aega, et rahulikult läbi sõita mõlemad kaks liini, mis tiirutavad erinevates linnaosades üle Arno jõe ja jõuavad linnast välja mägedesse, kust võib samuti imetleda hingematvalt kauneid vaateid Firenzele.
Ometi tekib soov omada kuldkalakest, kes pikendaks su reisi veel vähemalt paari nädala võrra, et oleks aega lähemalt tundma õppida neid ajaloolisi rikkusi, mida Firenze endas kätkeb.