Kuidas eestlast Pekingis kodustada?

Uue aasta tähistamine Fuyangi linnas. Foto: AP/Scanpix

Reisimine või Euroopa piires õppimine, töötamine ja elamine on saanud paljudele tavaliseks. Kuidas valmistuda ja kohaneda aga siis, kui tee viib ootamatult üsna kaugele?

Juhtus nii, et minu uued tööalased väljakutsed viisid mind Aasiasse – mu töö- ja elukoht on olnud juba teist aastat Hiinas Pekingis. Eelnevalt polnud mul Hiina ajaloo, keele või kultuuri vastu just ülemäärast vaimustust ega ka huvi tekkinud.

Minu teadmised selle maa ja tavade kohta olid seega üsna pealiskaudsed – lausa napid, pärit eelkõige filmidest ja raamatutest, mida olin näinud või lugenud. Ehk just seetõttu oli minu ettekujutus Pekingist ja Hiinast üsna stereotüüpne ja – pean siinkohal tunnistama – küllalt rumal, nagu keskmisel Lääne inimesel ikka ning reaalsusega polnud sellel just palju puutepunkte.

Mitmetahuline Hiina

Arvan, et suurim möödalaskmine, mida eestlased (ka mina) ja teisedki Lääne inimesed Hiinale hinnangut andes teevad, on kogu Hiina üldistamine odava tööjõu ja võltskaubanduse paradiisiks (kuigi leidub ohtralt mõlemat), kus elavad ainult hiinlased ja räägitakse ainult mandariini keelt.

Tänapäevane Hiina on nii mitmetahuline ja pidevas muutumises, et sellised stereotüübid lihtsalt ei kehti. Hiina territoorium on üle kahesaja korra suurem kui Eesti. Sellele mahub elama lisaks hiinlastele veel 55 etnilist gruppi, siin räägitakse mitmeid keeli ja hiina keele murdeid – mitte igal pool Hiinas ei saa hakkama mandariini keelega.

Hiina helgemal poolel (riigi idapoolne rannik) on modernseid suurlinnu, moodsaid äri-, kaubandus- ja kultuurikeskusi, kosmopoliitsust, rikkust ja glamuuri, selle pahemal poolel aga vaesust, ükskõiksust, odavtööjõu kasutamist, arhailisust.

Siiani leidub külasid, kus elukorraldus käib nii, nagu see on toiminud juba eelnevad tuhat aastat. Hiina avastamiseks ja tundmaõppimiseks tuleks varuda rohkelt aega. See maa ja inimesed avavad end aeglaselt ja tasahilju. Ühe turismireisiga – enamasti suurlinnadesse – ei kogu just palju teadmisi ega avasta ka selle maa põnevaid saladusi.

Keeleoskus komistuskiviks

Minul oli ettevalmistusteks aega neli kuud, mida ma ei kasutanud just väga otstarbekalt. Lugesin küll mitmeid reisikirju ja kirjeldusi elust Hiinas, suhtlesin ka mõne Pekingis elava eestlasega, kuid nende kirjeldatut oli äärmiselt keeruline endale ette kujutada. Nii lendasingi Pekingisse, oskamata sõnagi mandariini keelt, kaasas täpselt nii palju pagasit, mis mahub lennufirma lubatud kaalupiiridesse.

Vaatamata sellele, et mu tööandjaks Pekingis on ülikool, kus töötab palju (üle 60) välisõppejõude ning mulle on määratud ka n-ö personaalne inglise keelt valdav kontaktisik, kes peaks kõik mu mured-probleemid lahendama, oli esimene šokk üldisema inglise keele oskuse puudumise üle Hiina ühiskonnas jahmatav.

Olen reisinud üsna erinäolistes riikides ja siiani olin ikka inglise või mõne teise keelega hakkama saanud. See abituse tunne ning poolpõlglikud pilgud Pekingi tänavatel ja kaubanduses – et täitsa rumal välismaalane, kuidas on võimalik, et sa ei räägi kohe üldse mandariini keelt – olid üsna ehmatavad. Kuigi ma ei pea silmas kohti, kus liigub palju turiste, leidub siiski ka hotellides teenindajaid, kel puudub oskus või tahe suhelda elementaarses inglise keeles.

Eestis oleme harjunud, et enamik inimesi räägib natukenegi võõrkeeli ning vaatame veidi halvustavalt nende suunas, kes keeli ei valda. Nüüd aga olin sattunud vastupidisesse olukorda – mind vaadati üsna varjamatu halvakspanuga põhjusel, et ma ei rääkinud ega mõistnud sõnagi maailma suurimat, mandariini keelt. Ja see tunne torgib üsna valusalt.

Minu esmaseks katsumuseks sai elementaarsete käibesõnade ja hieoroglüüfide omandamine mandariini keeles, sest ma ei tahtnud poes, turul, pangas või toitlustuskohas oma personaalse hiinlasest kontaktisikuga koos käia.

Palju abi oli ka teistest välisõppejõududest, kellelt sai nõu küsitud ikka korduvalt. Seega kujunes iga uude kohta minek kergeks katsumuseks. Kõigepealt mõtlesin läbi kõik fraasid või sõnad, mis selle toiminguga võiksid seotud olla, kirjutasin need üles, õppisin selgeks ja võtsin ka spikrid igaks juhuks kaasa.

Nüüd suudan enamikku igapäevaseid toiminguid teha juba ilma abimaterjalideta. Oskan taksojuhile enam-vähem selgitada, kuhu sõita soovin, laekurile selgeks teha, mis tehingut teha ja postkontoris marki osta. Mandariini keeles kohalikega suhtlemine vajab aga vilunumat keeleoskust ja vaba vestluse tasemele ma veel ei küüni.

Igaühel oleks mõistlik hankida endale enne Hiinat avastama minnes väike eesti-hiina vestmik või sõnastik, seda eriti juhul, kui tullakse maad avastama turismigrupiväliselt või plaanitakse liikuda palju omapäi.

Tingida tasub alati

Kui esimene ehmatus enda (mitte hiinlaste) vähesest võõrkeeleoskusest edukalt üle elada, võib suunduda selle «odava» Hiina nänni otsingutele, mis meie kaubanduses juba valdavaks on saamas. Kuid oh üllatust! Hiinas te seda kaupa ei leia.

Seal ei ole Jyski- või Tiimari-laadseid kodutarvete poode. On kallid kaubamajad rahvusvaheliselt tuntud kaubamärkidega, kus hinnad vähemalt kolmandiku võrra priskemad kui samadel toodetel Eestis. Esindatud on ka Hiina siseturule mõeldud kaubandusketid, kus müüdavad (odav)tooted on üsna erinevad neist, mida müüakse mujal maailmas n-ö Hiina odavtoodetena.

Tuleb tunnistada, et need kohalikule turule mõeldud tooted on paljuski algelisemad ja ebakvaliteetsemad kui need, mida müüakse väljaspool Hiinat. Odavamat kvaliteetelektroonikat on võimalik osta vaid Hongkongist, kus kehtivad maksusoodustused.

Ka need paljuräägitud odavtööjõudu kasutavad tehased on koondunud eelkõige Shanghai ja Hongkongi, Hiina peamiste ärikeskuste ümbrusesse ning enamik sealsest toodangust läheb välisturule, Hiina siseturule need üldse ei jõuagi.

Igatahes ei soovitaks turistina panna suuri lootusi odava elektroonika ostmisele, sest kvaliteettooted maksavad rohkem kui Eestis ja ostes ei või kunagi kindel olla, et tegu pole osava võltsinguga. Ja võltsitakse kõike, elektroonikast majapidamistarveteni, kosmeetikast aksessuaarideni. Seega tasub olla tähelepanelik ja hinna üle kõvasti tingida – seda tasub teha ka fikseeritud hindadega väikepoodides. Üldiselt kehtib reegel, et osta on võimalik kõike, tuleb ainult teada, kust kaupa saab.

Hiinas toimuvad praegu Eestiga üsna sarnased arenguprotsessid. Noored tahavad õppida, trügivad ülikoolidesse, inimesed liiguvad (suur)linnadesse parema elu ja töö otsingutele, paljude maapiirkondade elanikkond koosneb aga valdavalt pensionäridest. Miks muidu võeti Hiinas hiljuti vastu seadus, mis kohustab last/lapsi külastama ja toetama oma eakaid «mahajäetud» vanemaid.