Bussiga Saksamaalt tulles tuleb arvestada Läti «kalevipoegadega»

Kuigi üldjuhul sõidab Tallinna-Riia buss läbi Pärnu, viivad mõned liinid hoopis läbi Valga ja Tartu, mis pikendab ka sõiduaega. Foto: Toomas Huik

Tänapäeval, mil on võimalik odavlennufirmadega lennata ühest Euroopa otsast teise vaid mõnekümne euro eest, on bussiga reisimine pigem haruldus. Mõne sihtpunkti puhul osutub bussisõit siiski odavamaks – arvestama peab aga kaasnevate ebameeldivustega.

Saksamaa suurlinnade ja Eesti vahel on tihe lennuühendus ning ilmselt tuleb seetõttu vähestele pähe see vahemaa bussiga läbida.

Väikestesse linnadesse reisida on aga palju keerukam ja kulukam. Seetõttu otsustasingi sõita Saksamaa põhjaosas asuvast Rostocki linnast bussiga Tallinna. Otsustasin bussi kasuks, sest olin sinna reisinud samamoodi ning kuigi reis oli pikk, polnudki see nii ebameeldiv, kui olin arvanud. Samuti oli rahaline kokkuhoid märkimisväärne. Tagasisõit osutus aga tragikoomiliseks kogemuseks ning pool sellest ajast kahetsesin oma otsust.

Reis sai laupäeva õhtul alguse Rostockist, kust pidin bussiga Berliini sõitma. Kümme minutit hilinenud bussist väljusid umbes pooled reisijad, kes tulid värsket õhku hingama, jalgu sirutama ning suitsetama.

Pileti ettenäitamise järel, olles koti pagasiruumi paigutanud, läksin bussi ja otsisin oma koha üles. Istekohal ootasid mind kaasreisija riided ja toidumoon. Enne kui jõudsin hakata endale ruumi tegema, kuulsin selja tagant kaasreisijat laiutamise pärast inglise keeles vabandust palumas.

Ta tõmbas oma asjad koomale – võisingi istuda. Imestasin, et minu kõrval istunud reisija rääkis inglise keeles, sest valdav osa selle bussifirma klientidest on vene keele kõnelejad. Pärast lühikest vestlust ilmnes, et minu kõrval istuv jutukas noormees on eestlane, kes tuleb Taanist. Pärast mõningast muljetamist ning umbes pooletunnist sõitu hakkas uni peale tikkuma ning otsustasin magada.

Ärgates nägin reisisaatjat ringi liikumas ning mõistsin, et hakkame jõudma Berliini, kus pidin istuma Riiga mineva bussi peale. Reisisaatja tuli minule ja mu kõrvalistujale seletama, millistelt platvormidelt bussid väljuvad. Olime üllatunud, et kuigi sõitsime mõlemad Riiga, jätkus meie reis eri bussides.

Ligi kolmetunnise reisi järel jätsin enda kõrval istunud kaasmaalasega hüvasti ning kiirustasin järgmise bussi peale.

Näitasin pileti ette reisisaatjale, kes ütles mulle kohanumbri, mis oli küll erinev sellest, mille olin broneerinud, kuid ma ei hakanud protesteerima, sest piletil oli ju kirjas: «Vedajal on õigus muuta piletil näidatud istekohta.» Leidsin üles oma koha bussi tagumises osas, panin käsipagasi pea kohal asuvasse riiulisse ning istusin toolile.

Istudes avastasin, et tooli seljatugi on katki. Sellele toetades vajusin kohe lamamisasendisse. Mul polnud selle vastu midagi, sest lootsin nagunii suurema osa teekonnast magada. Heitsin pilgu enda ümber istuvatele reisijatele ning avastasin, et kõik olid vene keelt kõnelevad, dressides, alkoholijoobes ja 20ndates aastates mehed.

Nendest kaks, kes istusid minu ees, olid eriti jutukad – märkasin neid kõnelemas kaasreisijatega, kes polnud purjus vestluskaaslastest just eriti vaimustunud. Kui buss oli tunnikese sõitnud, läksid jutukad mehed omavahel riidu ning palju ei puudunud, et nende vahel oleks kaklus puhkenud. Nad suutsid oma erimeelsused siiski sõnadega lahendada ning rahunesid maha.

Neist üks tundis end oma toolil ilmselt ebamugavalt, sest niheles pidevalt ja otsis paremat asendit. Seda ta vist ei leidnud, sest otsustas hoopis vahekäiku magama heita. Möödusid veel mõned tunnid ning buss tegi peatuse ja enamik reisijatest läks õue jalgu sirutama.

Tahtsin sama teha, kuid pidin enne vahekäigus magavast kaasreisijast üle ronima. Istmetelt tuge otsides ja end üles vinnates see mul lõpuks ka õnnestus.

Kui bussi naasin, oli vahekäigus magaja oma kohale istunud, kuid märkasin, et minu kõrvalistuja polnud veel tagasi tulnud ning tema kohale oli istunud põrandal tukastanud mehe sõber, kes vestles ühe reisijaga.

Istusin oma toolile ja nägin silmanurgast, kuidas uus kõrvalistuja end minu poole pööras ja mind põrnitsema hakkas. Üritasin teda ignoreerida, kuid pärast mõnekümnesekundilist jõllitamist alustas ta minuga vene keeles vestlust.

Kui tema poole pöördusin, vaatas mulle vastu ärajoodud nägu ja poolhambutu naeratus. Oletasin, et ta võib olla ligi 30-aastane. Ma ei soovinud temaga rääkida ning raiusin inglise keeles, et ei saa temast aru. See paraku ei aidanud, sest mehe suhtlemissoov oli nii suur, et ta üritas ka inglise keeles kõneleda.

Minu uus vestluskaaslane selgitas, et on 22-aastane, töötab ehitajana ning meie ümber istuvad viis meest on tema kolleegid. Avameelselt rääkis ta, kui palju raha nad teenisid ja kui tasuv töö tal on.

Ta jutt oli segane ning kõigest ma aru ei saanudki. Lõpuks ütles ta vigases inglise keeles: «Mina Lätist, sina?» Sain aru, et ta tahab teada, kust ma pärit olen, ning vastasin, et Eestist. Selle peale tõstis ta käed üles, hüüdis «Baltiiski brat!» (Balti vend) , krabas minust kinni ja hakkas kallistama. Olin šokeeritud, et me järsku nii lähedasteks muutusime, ning üritasin ta haardest lahti rabeleda.

Lõpuks see mul õnnestus, kuid järgmiseks sirutas lätlane käe välja ja ütles, et ta nimi on Gainis. Surusin ta kätt ning tutvustasin endki. Ta ei lasknud aga mu käest lahti, vaid hakkas uuesti seletama, kui palju raha ta ehitusega teenib. Nii me siis istusime seal, käest kinni, ja mu ainus mõte oli, kuidas talle küll viisakalt selgeks teha, et ei soovi temaga rääkida. Lõpuks lasi ta mu käest lahti ning kokutas vigaselt: «Mina Lätist, sina?» Tol hetkel olin ma äärmiselt segaduses, sest ei mõistnud, kas ta tõesti unustas ära, kust ma pärit olen.

Pärast lühikest kõhklust vastasin taas, et Eestist. Sellele järgnes jälle hüüatus «Baltiiski brat!» ning samasugune kallistus. Seekord rabelesin tema haardest kiiremini lahti.

Lõpuks naasis tema kolleeg ning Gainis läks oma kohale tagasi. Reisi jooksul sain aru, et kuigi Läti ehitajad kõnelesid omavahel valdavalt vene keeles, olid neist vähemalt kolm lätlased ja ülejäänud Lätis elavad venelased.

Igas teises peatuses jooksis üks nendest poodi ja tuli tagasi umbes kuue-seitsme õllega. Pidu, mis öösel küll vaibus, jätkus järgmisel päeval. Nad vaatasid oma sülearvutist filmi ega kasutanud muidugi kõrvaklappe, vaid heli kajas ikka üle bussi.

Sõit oli reisikaaslaste tõttu väga kurnav ning halva ilma tõttu hilines buss Riiga neli tundi. Reisisaatja kinnitas mulle, et Riias ootab mind uus buss ning saan kindlasti Tallinna. Jõudsime Riiga pühapäeva õhtul kell üksteist.

Nagu lubatud, sain bussi peale, mis sõitis Tallinna. Ebameeldiv uudis oli paraku, et kui muidu peaks buss Tallinna minema läbi Pärnu, sõitis see läbi Valga ja Tartu, mis muutis mu niigi pika teekonna veelgi pikemaks.

Kolmas buss oli võrreldes eelmise kahega väga kitsas. Teel Tallinna olid peatused nii kiired, et reisijad ei saanud jalgu sirutada – tundsin, kuidas mu sääred ja reied valutasid, ootasin vaid hetke, mil see reis läbi saab.

Tallinna jõudsime esmaspäeva hommikul kell kolmveerand seitse. Selleks hetkeks olin bussiga sõitnud umbes 35 ja pool tundi ehk ligi poolteist ööpäeva.

Pikk reis oli küll jalgadele ja seljale kurnav, kuid sain sellest huvitava kogemuse. Sain teada, et purjus lätlased on eestlaste vastu väga sõbralikud ja et järgmine kord tasuks ilmselt rohkem raha välja käia ning see vahemaa siiski lennukiga läbida.