Pühademelu tulikuuma Austraalia päikese all

Maailma uhkeim ilutulestik Austraalia suurima linna Sydney sadamasillal. Foto: AP/Scanpix

Vahelduse mõttes on hea oma mõtted viia lumelörtsisest Eestist hoopis tulikuuma Austraalia päikese alla, kus osa eestlasi uut aastat vastu võttis ja jõulumeeleolu tekitada üritas.

Seitse kuud Austraalias elanud Laura Reisberg jõudis 2013. aastasse üheksa tundi enne kodust Eestimaad. Eestlastest koosneva sõpruskonnaga otsustati Lõuna-Austraalias asuvast Renmarki linnakesest reisida suurlinna Sydneysse, et seal nautida maailma kõige uhkemat ilutulestikku.

«Sydneys on aastavahetuseks loodud kümneid kohti, kust on võimalik ilutulestikku vaadata. Osa neist on tasulised, kuid enamik siiski tasuta,» räägib Reisberg, lisades, et ka tasuta vaatekohtades oli ligipääs piiratud, et liiga suur rahvamass ühte kohta ei koonduks.

Suur tuleoht

Reisberg imetles ilutulestikku ühes botaanikaaias, kuhu lubati 17 000 inimest. Vaatekoht oli varustatud nii tualettide kui ka söögi- ja joogipakkujatega, kuna ilutulestikku tuli oodata kaua. «Meie jõudsime sinna kella 15 ajal. Selleks ajaks olid juba kõikvõimalikud murulapid inimesi täis. Oli näha, et mõned olid seal endal olemise päris mugavaks teinud. Kaasa olid võetud täispuhutavad madratsid, tekid, padjad,» ütleb Reisberg, kes usub, et nii mõnigi oli koha sisse võtnud juba eelmisel õhtul.

Kui Eestis ei oleks keegi nõus 31. detsembril tundide viisi õues istuma ja tulevaatemängu ootama, siis suvises Sydneys on säärane melu Reisbergi sõnul osa aastavahetusest.

Pikalt oodatud tulevaatemäng toimus kohalikus sadamas, kus ilutulestikku lasti nii kuulsalt sadamasillalt, alustelt kui ka kõrghoonetelt.

Suuremates Austraalia linnades korraldatakse sageli koguni kaks ilutulestikku. Lääne-Austraalia suurimas linnas Perthis uut aastat vastu võtnud Tanel Aderi sõnul kogunesid linlased ookeani äärde ilutuld vaatama juba kell 21.

Sel ajal toimunud pürotehniline vaatemäng oli mõeldud spetsiaalselt lastele. Kuupäeva vahetumise hetkel oli taevas juba uus vaatemäng.

«Saluuti lasti ookeanilt ja kohaliku omavalitsuse korraldatud tegevuskava järgi, kuna tuleoht on liiga suur,» räägib Perthis peatuv Ader. Seetõttu ei tohi austraallased taevasse kõmmutada ka isiklikke rakette ja ilutulestikupakette.

Ka suurlinnas Melbourne’is toimub ilutulestik merel ning Yarra jõel. Melbourne’i Eesti Maja asepresidendi Sirje Jõe sõnul vaadatakse ilutulestikku jõe kallastel, rannal, kõrgmajade rõdudel ja linnaväljakutel.

«Kui jõulud on pigem pereringis, siis aastavahetusel teeme midagi lõbusat. Ühe vahvama peona meenub 40. korrusel toimunud salsapidu 40-kraadises kuumuses,» lausub ta. «Majades on jahutused,» lisab ta kiiresti.

Kui võimsate ilutulestike taustal tekib küll tunne, et aasta on vahetunud, siis austraallaste jõulupühi on eestlastel vähemalt esialgu veidi raske tõsiselt võtta. Meenutavad need ju rohkem suurt suvist grillpidu.

Lääne-Austraalias Pembertoni linnas peatuv eestlane Siiri Nork võttis oma eestlastest sõpradega jõulutunde tekitamiseks appi kodumaised jõuluroad.

«Vaatamata kuumalainele otsustasime seaprae ahju lükata. Päev otsa nokitsemist ning laual olid veel täidetud munad, singirullid, heeringas hapukoorega, rosolje ja mingi saksapärane hapukapsas,» räägib ta.

Magustoiduks söödi omatehtud tainast piparkookegi, kuid õiget tunnet ikkagi sisse ei saanud. Ei aidanud seegi, et hoovides võis kohata täispuhutavaid lumememmesid ja saanidel sõitvaid jõuluvanasid.

«See tundus kõik nii vale, sest õues näitas 35 kraadi kuuma ja ainuke asi, mis naha veidigi valgeks tegi, oli kihtidena peale määritud päikesekreem,» naerab Nork, kes veetis Austraalias jõule esimest korda.

Kogemuse uudsuse üle aga kurta ei saa. Kui Nork on harjunud, et Eestis on kõige suurem jõulupüha 24. detsembril, siis Austraalias on see üsna tavapärane argipäev. Jõule tähistatakse 25. detsembril korraliku söömaajaga, mis 40-kraadise leitsaku tõttu lõpetatakse sageli hoopis rannas.

Meeletu jauram

Tanel Ader tõmbabki paralleeli pigem Austraalia jõulupühade ja Eesti jaanipäeva vahele. Nork nõustub temaga, kuna suur hulk inimesi sõidab kuumuse tõttu pühadeks maale.

«Osa liigub oma suvemajja, ülejäänud broneerivad juba kuid varem kämpingutes kohad, et veidi rihma lõdvaks lasta,» kinnitab naine.

«Oleme kohanud palju seltskondi, enamasti maapiirkondades, kus jõulud ei tähenda muud kui meeletut jauramit. Alkohol, grill, sõbrad,» kirjeldab Ader. Alkohol on Austraalias elavate eestlaste sõnul jõulupühade lahutamatu osa.

«Hommikul kella kuue-seitsme paiku avatakse esimesed õlled, kui lapsed veel kuuse all uniste silmadega kinke purevad,» räägib mees, kes veetis ise pühad teda võõrustava perekonna juures, mis paisus pühadel kõvasti suuremaks.

«Pereisal on kaheksa õde-venda, pereemal teist sama palju. Need olid omakorda oma laste ja võsukestega siin,» räägib Ader. Kokkutulnud söövad, räägivad juttu, kuulavad kantrimuusikat, käivad kirikus.

«Naised on konditsioneeritud toas, mehed naljatlevad ja limpsivad verandal õlut. See on selline suurekoeline muhe oleng peredega, kus lõbutsetakse ja tuntakse end hästi, on palju soojust ja naeratusi, süüa ja juua,» kirjeldab Ader.

Jõuluvana oli esindatud vaid kuuse alla jäetud kingikottidega. Luuletama, laulma ega tantsima ka keegi ei pidanud. «Samuti ei ole jõuluvanal korrakasvatuslikku legendi, et halbadele lastele kinki ei anna,» märgib mees. Lisaks perekondlikule istumisele on Austraalia ja Eesti jõuludel ühist veel see, et osturalli on stressirikas nii siin- kui ka sealpool maakera.

«Kui kujutate ette kodust ostupaanikat ja eelarve kuritarvitamist, siis siinmail on kõik pisut suurem,» lisab Ader.

«Kinke tegime palju, aga ma ei saa kuidagi nõus olla nendega, kes paigutavad jõulud kapitalistliku tarbimispüha alla,» nendib aga 20 aastat Austraalias elanud Sirje Jõgi, kelle sõnul käib jõulupühade juurde midagi erilist – hingesoojus, elurõõm ja tahe teisele head teha, midagi kinkida.

Kui see tunne on olemas, siis ei ole tema sõnul vahet, kas veeta jõulud basseini ääres palmi vilus istuva jõuluvanaga või hoopis lumesaaniga saabuvat taati oodates.