/nginx/o/2012/12/20/1495628t1h69b3.jpg)
Lõuna-Prantsusmaal asuv pisike Bugarachi küla on iidsete maiade teadmiste järgi üks vähestest kohtadest maailmas, mis elab üle 21.12.2012 toimuva. Mis toimus ootamatult kuulsaks saanud külakeses nädalapäevad varem, kirjutab ise kohal käinud Ivari Järvekald reklaamibüroost Meepott.
«Om namah shivaya» tervitusega algab telefonikõne kauaaegse Läti sõbra Kamisega. Tema reklaamiagentuuril on klient, kes soovib kasutada oma reklaamis kaadreid hetkel Bugarach mäel toimuvast. Kodumaal on lumi põlvini, kuid Lõuna-Prantsusmaal on 5 soojakraadi, seega ei õnnestu meil näidelda filmivõtet ka Eesti suurte kivide juures.
Mis seal Prantsusmaal siis õigemini toimub, kas tõesti tulid tuhanded inimesed kokku anomaalseid ilmastikunähtuseid vaatama või teavad nad midagi, mida ka meil oleks kasulik teada? Kui seal mäel mitte midagi ei toimu ja iidsed maiad eksisid, siis pole ka miskit kadunud, elame ainult ühe korra ning juhtumisi just nüüd teeb ringi täis nende omapärane kalendrisüsteem.
Prantsuse meedia on kajastanud, kuidas ameeriklased on ostnud Bugarachi külasse rohkelt majasid ja kuidas populaarne paranormaalsete nähtuste telesaade on käesoleval aastal juba kolm korda teemat puudutanud. Veel jutustab neiu ühest kosmoses olevast mustast august ja kuidas peatselt tekib uus must auk, mis muudab Maa spagetikujuliseks ning loomulikult ka selles stsenaariumis jääb Bugarachi küla puutumatuks.
Inimtühi koht
Oleme saanud Lätist täpsemad juhised reklaamklipi filmimiseks. Meie karakter on olla mäeotsa maailma lõpu eest põgenud kaks tegelast, kes hakkavad laagrit üles seadma ning ootavad, kuni nende täpne kell peaks kukkuma ja nihe toimuma.
Külla sisenedes tervitavad meid Bugarachi silt ja inimtühjad tänavad. Teeme kiire tiiru kitsastel kivitänavatel, üksikud pargitud autod ja valgus vähestes akendes. Tegu on ikkagi kuurortlinnaga, mis on suviti aktiivne ja hiberneerub üle pika talve.
Järgmisel päeval võtame kursi Pic de Bugarachile, kuid enne otsustame lätlaste rahustamiseks teha sissejuhatava lõigu linna sildi juures. Oleme sättinud statiivi ja kaamera paika.
Toetan käega Bugarachi sildi peale kui järsku hakkab teiselt poolt mäge kostuma kurjakuulutav müra. Müra läheneb, kohmitsen haaramaks kaamerat. Tundmatud lendavad objektid liiguvad kiirelt ja kaovad lähedal oleva mäe taha. Nii kaamera on asendisse, säriaeg paika, ava paika ja päästikut. Laks, laks, laks käivad klõpsud ja kõrgresolutisoonilised jäädvustused põlevad mälukaardile. Objektid on suutnud vahemaad kasvatada ja näivad kaameras kui pisikesed mustad täpid, aga siiski miskit siin ikkagi toimub. Õnneks auto GoPro kaamera salvestab ka video, mis raudselt lätlased naerma ajab.
Seisame pahvistunult Bugarachi linnasildi juures ja mõtleme, et kui see pisike Lõuna-Prantsuse küla on nii tähtsusetu, siis miks on siia ligipääs keelatud kolm päeva enne 21. detsembrit ja kaks päeva pärast seda päeva. On keelatud korraldada muusikaüritusi ja muid rahvakogunemised. Ning küla kohal teevad ülelende markeeringuteta hävituslennukid. Eemal näeme suure videokaamera, statiivi ja koheva mikrofoniga kohalikku tõsiste uudiste tiimi. Nende ülekanne saab teoks Bugarachi tühjal tänaval rakursiga signatuursele mäele.
Ootamatu leviauk
Sõidame mäe jalamile, leiame hea laiema kurvi, kuhu parkida oma sõiduvahend ja poeme okastraadi alt läbi. Sätime paika statiivi ja kaamera vaatega mäe poole ning hakkame laagrit üles seadma. Tuul on kõrvulukustav ja arusaadavalt külm, sest saabub meieni jäistelt mäetippudelt.
Viisteist minutit laagris filmimist ja tuul on viinud kõrvakuulmise, kodus tehtud pirukad on ammu otsas, vaidleme hetke viimase šokolaadibrownie osas. Märkame eemal politseid, meie õnneks valivad nad meie juurest eemale viiva tee. Telefonil on kadunud levisignaal, meie GPS seade ei suuda asukohta tuvastada.
Olgu selle maailmalõpuga kuidas on, kuid üks on selge, kui mujal kaob elekter, siis Lõuna-Prantsusmaal elavatel inimestel võib see alles jääda. Nad toodavad oma elektri mägede otsast hiiglaslikest torudest alla voolava vee abil. Ja kui saabub hetk, mil arvutit ja mobiili enam Eesti laiuskraadil laadida ei ole võimalik, siis kolin mina sinna.
Parim kontakt sünnib kõrgel mägedes pisikeses pitsabaaris külmetava Saksa kodanikuga, vanamees kirub värvikalt Bugarachi teemat ja leiab, et kui see turismile kaasa aitab, siis on kõik väga positiivne. Ajad siin kandis ei ole kerged. Tema eelmised kliendid olid suusapuhkusele tulnud Hispaania noored, kes kuue peale ühe suure pitsa suutsid endale lubada. Annan mehele korraliku jootraha ja mõned tuju tõstvad sinised lutsukad. Naerame ja lahkume vanade sõpradena pimedusse kurvilise, kuid tasuta sõidetava maantee G-jõude mõõtma. Millised teed, millised teed!
Barcelona mereranna kivine muul on viimane võtteplats, kus saan lindi peale meie laagrivahetuse ja intervjuu kahe teise «sektlasega», kes on ka tulnud Bugarachi mäele. Teatan Lätisse, et võtted on lõppenud, nüüd oleks vaja ainult koju saada.
Kogu meie filmimaterjal esitatakse Läti meedias kui 21.12.2012 otseülekandena Bugarachi mäelt, kus demonstreerime, et mitte midagi ei toimu.
Kas reklaam ei ole mitte imeline? Ma täiesti armastan oma ametit, mida absurdsema asjaga tegeleda, seda enam käsi kokku lüüakse. Reisige teie ka Lõuna-Prantsusmaale ja seal lähedal olevasse Hispaaniasse. Detsembris on seal 17 kraadi sooja ja kohalikus poes on enamik tooted odavamad kui Eestis. Samas, kui kõik muutub spagetiks, siis oli käesoleva kirjutise informatsioon täielik ajaraisk.
Maiade ettekalkuleeritud nihkeni on jäänud veel üks päeva ja mõned tunnid, tõenäoliselt veelgi vähem aega. Kuidas te selle aja sisustate?