Kui veel mõni aasta tagasi kurtsid need, kes mõtlesid mõne suure konverentsi Eestisse meelitamisest, et maailmamastaabiga hambaarstide või saapavabrikantide kogunemist ei saa siin korraldada, sest ei jätku hotellitube, siis nüüd on olukord vastupidine. Ööbimiskohti on küll ja küll, aga napib häid ideid, mis neil täituda aitaksid.
Hotellide vahel käib nüüd tihe rebimine ja ööbimise hinnad on keskmiselt tublisti langenud. Ent asjatundjad räägivad, et «inimene tänavalt» saab arve ikkagi kalli hinnakirja järgi. Väidetavalt müüakse hotelliöid odavalt just hulgiostjatele. Üleskutsed «puhka Eestis» jäävadki tulemusetuks, kui tavalisele Eesti perele väänatakse kalleim võimalik hind. Neilt üritatakse võtta seda, mida turismibürood pole valmis maksma.
Hotelliomanikel on samuti aeg mõista, et hinda saab küsida vaid nõudluse järgi. Hoiatavaks näiteks on restoranipidajad, kes, kergitades hinda vahel vaid roale peenemat nime pannes, nüüd klientide puuduses uksi sulgevad. Kas hotellid lähevad ka pigem seda teed?
