Rongiga Hiinas – piin ja lõbu üheskoos

Aeglase, kuid soodsa rongi määrdunud akende taga kihab pea ööpäevapikkuse sõidu kestel kirev ja valjuhäälne elu. Foto: AFP/SCANPIX

Hiinast rääkides on kujunenud normiks heietada tohututest muutustest ja arengutest, mida maailma rahvarohkeim riik on viimaste aastakümnete jooksul läbi elanud. Need kõikehõlmavad muutused pole jätnud puutumata ühtegi inimtegevuse valdkonda, kaasa arvatud rongiliiklust.

Moodsaimad, üle 300 kilomeetri tunnis kihutavad kiirrongid on saanud ühtedeks Hiina tehnilise progressi peamisteks sümboliteks. Need on masinad, mis läbivad Pekingit Shanghaist eraldavad 1300 kilomeetrit viie ja poole tunniga ning on muutunud mugavuselt ja kiiruselt arvestatavaks konkurendiks lennukitele.

Selliste tehnikasaavutuste varju jääb tõsiasi, et suur osa mööda raudteed liikuvast transpordist kulgeb endiselt märksa tagasihoidlikuma veeremi abil. Hiina reisirongid on jagatud arvukatesse kategooriatesse, mille tipus on tähtsaimaid liine teenindavad G- ja D-klassi kiirrongid, skaala alumises osas aeglased T- ning K-kategooria rongid. Viimaste maksimumkiirus küündib vaid 120 kilomeetrini tunnis ja seega pole imestada, et tavaliselt langevad nad mugavust hindava lääne turisti valikust välja.

Talupoegade sõiduvahend

Kiirrongidega võrreldes on aeglasemad märksa soodsamad – see sai ka peamiseks põhjuseks, miks otsustasime koos kaaslasega võtta ette 1300 kilomeetrit pika teekonna Kesk-Hiina mitteametlikust pealinnast Wuhanist Lõuna-Hiinasse Shenzheni just K-kategooria rongiga. Odav hind ei tähenda siinkohal seda, nagu oleksime reserveerinud koha kupees või platskaardil; sellist luksust me endale ei lubanud. Langetasime otsuse teha 18 ja pool tundi kestev sõit läbi kõige tavalisemal istekohal, ilma mingisuguse ametliku magamisvõimaluseta.

Istekoht K-klassi rongis kujutab endast fikseeritud seljatugedega pinki, mis on ette nähtud kolmele inimesele ning jääb mugavuselt umbes Edelaraudtee tavarongide tasemele. Pingi ees on laud ja selle vastas omakorda teine pink, millel istuja on näoga kaasreisija poole. Õnnekombel väljus meie kõrval kolmandana istunud hiinlane juba esimeses või teises vahepeatuses ning edaspidi saime laiutada, ülelauanaabriteks keegi huligaanliku välimusega hiina noormees ja tema tüdruksõber.

Vahepeatusi on K-klassi puhul palju, sest rong peatub igas viimases kui teivasjaamas ning seisab igaühes neist keskmiselt kümme minutit.

Asi, mis juba rongijaamas aega parajaks tehes silma torkas, oli meie rongi ootava klientuuri eripära. Kui tippklassi rongides moodustab enamiku reisijatest Eesti mõistes keskklass, sekka ka mõned ülikondades isikud, siis odavad ja aeglased rongid on hoopis teist laadi, hinnatundlikumate inimtüüpide pärusmaa.  Lõviosa neist moodustavad nongcunren’id ehk maainimesed või talupojad.

Tooteid ja teenuseid kuhjaga

Hiina maainimese tunneb ära tänu keskmisest enam päevitunud ja paakunud näole, mis annab märku ohtrast viibimisest vabas õhus; samuti iseloomuliku riietusviisi järgi, mis koosneb tavaliselt räpasest nahktagist ning samavõrra kulunud dressidest või teksadest.

Maainimesed pole tänapäevases, materialistliku meelelaadiga Hiinas eriti prestiižne inimtüüp ning linnastunud hiinlaste juures on näha, kuidas oma talupoeglikku tausta üritatakse pigem varjata. Kui näiteks küsida mõnelt üliõpilaselt tema vanemate kohta ja vastuseks on vaikimine või keerutamine, on üsna suur tõenäosus, et vanemad on just nimelt nongcunren’id.

Sellest järeldub ühtlasi, et kaunishingedel ja esteetidel ei maksa säärases seltskonnas erikohtlemist oodata – röhitsemine, matsutamine, rögastamine ja sülgamine olid kogu reisi vältel tavapärased taustahelid; juhtus ka, et hoolimata keelust otsustas keegi keset vagunit suitsu ette panna. Näha võis paljaid ülakehasid, mida innukalt kratsiti.

Kuigi tegu oli odavaima klassi ja aeglaseima rongiga, ei tähendanud see, et personal teenindusega kitsi oleks olnud. Keskmiselt iga paarikümne minuti tagant liikusid mööda vahekäiku mitmesugustes vormirõivastes asjapulgad – kes müütas puuvilju, kes küpsiseid ja suupisteid, kes keeduriisi; kes käis aeg-ajalt harjaga üle vagunipõranda, et kokku pühkida sinna vahepeal kuhjunud rämps ja toidujäätmed. Peaaegu ööpäevase teekonna juures muutus häirivaks tõsiasi, et hiina rongiteenindajad ei hiilga erilise taktitundega ja reklaamivad valjult lõuates oma tooteid ka siis, kui on näha, et enamik reisijatest on juba unne suikunud või üritavad seda teha.

Võtkem näiteks tädi, kes nürimeelse järjekindlusega käis mööda rongi edasi-tagasi, pakkudes huvilistele laenuks sülearvutit, et filmide või mängudega aega parajaks teha. Pärast mitut tulutut katset leidis ta lõpuks tänuliku klientuuri meie vastas istunud noorpaari näol, kes meie meelehärmiks – kuid ülejäänud vagunirahva rõõmuks – asus kohe, heli põhjas, filmi vaatama.

Neli tundi und

Võimatu oli kokku lugeda neid kõõrdi silmi ja väändunud kaelasid, mis kõik üritasid meie naabrite filmielamustest osa saada. Pühalike ja süvenenud nägude põhjal, millega jälgisid ekraani meist teisel pool vahekäiku kõõlunud talupojad, võis oletada, et multimeedia pakutav meelelahutus pole nende puhul kõige igapäevasem osa elust. Igaks juhuks oli arvutit rentiv tädi aparaadi enne korralikult tabalukuga laua külge aheldanud.

Ent sellega polnud meelelahutus lõppenud. Juhtumisi sattus meie vagunisse istuma keegi keskealisest naisterahvast rändharjusk, kes otsustas juhust kasutades teha oma kaubaartiklite näidisväljapaneku. Mida kõike poleks saanud tema käest osta, alates massaažiaparaadist – mille demonstreerimisest enda kaela peal ma siiski viisakalt keeldusin – kuni väidetavalt ehtsast nahast püksirihmadeni. Viimase väite kinnituseks ei pidanud joviaalne müügitädi paljuks pista rihm kvaliteedi tõestuseks läbi pagasiriiuli ning siis selle otsa ennast kogu vagunirahva rõõmuks rippuma tõmmata.

Hoolimata melust ja läbust oli raske vastu panna vägisi pealetikkuvale unele ning suur osa sõidust möödus ootuses ja lootuses, millal meie vastas istuv paarikene ometi kord maha läheb, et saaksime end natukenegi horisontaalsemasse asendisse paigutada.

See õnn sai meile lõpuks osaks kell kaks öösel, kui selja taga oli juba üksteist tundi sõitu. Paraku polnud õnn määratud kestma, sest paari tunni pärast togisid meid üles vahepeal peale tulnud külanaised, kellel oli tingimata vaja kolmekesi kõrvuti istuma saada ja seejärel häälekalt lobisema hakata.

Hommikul Shenzheni jõudes olime saanud magada heal juhul neli tundi. Kuigi uhked meile värskelt osaks saanud katsumuse eduka läbielamise üle, otsustasime hiljem naasta kiirrongiga. Võrdluseks olgu lisatud, et tagasisõit kestis viis tundi ning maksis kolm korda rohkem.