Kultuuri­lises vaikuses

Al-Deir: kuigi Petrast on palju kirjutatud ja loetud, pole keegi lummavasse paika kohale jõudes päris ette valmistatud. Foto: Martin Kala

Tänapäeva Jordaania on osa pühast maast, kust lisaks iidsele Petrale leiab piiblilegendidest tuntud paigad, Rooma varemed, ristisõdijate kindlused ning Surnumere ja Punase mere.

Enam kui 800 Petra ehitist, sealhulgas 8000-kohalise amfiteatri, tosina jagu templeid ja märkimisväärse veevarustussüsteemiga tervikliku infra­struktuuri, sh linna veega varustanud trassid, tsisternid ja hoidlad, kaevasid umbes 2500 aastat tagasi roosast kaljust välja nabatealased.

Kaubateede ristumiskohas asunud linn õitses kuni roomlaste saabumiseni, kuid just siis otsustasid linna loojad lahkuda ning majesteetlik kivimetropol langes unustusse. Nabatealased ise on tänase päevani jäänud suhteliselt salapärasteks ja nende kohta ei ole palju teada. Ei teata ka seda, miks linn maha jäeti.

200 aastat tagasi kõndis toona läänemaailmale tundmatusse Petra linna Šveitsi maadeuurija Johann Ludwig Burckhardt. Teel Kairost Damaskusesse muinasjutulistest varemetest kuulnud mehel õnnestus Petra hõivanud umbusklikke kõrbehõimusid veenda endale saatjaks tulema, kuigi üldiselt varjasid beduiinid varemeid kiivalt ja piirasid võõraste pääsu linna.

Burckhardti jälgedes saabusid müstilist roosakaspunast linna uudistama kirjanikud ja filmitegijad, artistid ja muidugi turistid. Meie saabumine Jordaania pealinnast Ammanist, mis jääb Petrast paarisaja kilomeetri kaugusele, oli märksa vähem tülikas kui Burckhardti omaaegne retk. Õhtutuledes juhatas meid kohale rõõmsameelne Mahmoud Mövenpick Resorti hotellist, mis juhtus olema parim paik, kus sealmail ööd veeta.

Petra sissekäigul asuv Wadi Musa küla on ajaloohuvilisele pisut võpatama panev sissejuhatus, pakkudes segu pitsaputkadest, inernetikohvikutest ja poodidest, mis müütavad läbisegi rahvarõivaid, mustrilist võltskaupa ja arvukalt igasugu nänni, millel kujutatud hetki siinsamas üles võetud filmidest «Araabia Lawrence» ning «Indiana Jones ja viimane ristiretk».

Läbi kaljukoridori

Petrasse jõudmiseks tuleb läbida paari kilomeetri pikkune kitsas kaljukoridor ehk Siq. Mida enam uhkes üksinduses edasi liikusime, seda rohkem kerkisid kaljuseinad, küündides kohati sadade meetrite kõrguseni. Teerada vonkles lõputuna näivate kaljude vahel salapäraselt ning iga järgmise pöörde taga oli uus ja veelgi võimsam taevani kõrguv kaljusein.

Vaated löövad hinge kinni, sest olenevalt kellaajast ja ilmastikutingimustest värvuvad mäed kümnetesse toonidesse roosast purpurpunaseni. Siqi lõpus joonistus punaka valguse kumas kaljuseinast välja kõrgete sammaste ning meisterlike nikerdustega mitmekümnemeetrine Al Khazneh, rahva seas tuntud kui Varakamber.

Omaette jõukatsumiseks kujunes teekond uhkeima palee al-Deirini viimase mäe tipus, kuid mäkke tõusmise vaeva korvasid teekonda saatvad vaated ja kloostri kõrvalt kulgev pisike teerada taevasse – kuristikuäärselt kaljunukilt avaneb jumalik vaade Aafrika mandri sügavustesse ulatuvale Suurele Riftiorule.

Teekond kloostrini koosneb 800 astmest, mida soovitan soojalt läbida eesli seljas. Tänasime jumalat, et olime väsitava tõusu läbimisel panustanud kohalikule aurumootorile: konarlikud teed, kohati vaid meetrilaiused, kõrguvad kuristike kohal. Õnneks teab kurnatud eesel ka pimedast peast, kuhu astuda, et mitte üle ääre libiseda. Aga mõnel korral tõmbas hinge alt ikka õõnsaks ka, kui kabjake korraks alt kadus.

Siinkohal mälupilt oskuslikult välja mängitud tragikomöödiast: hanereas teel tippu, libastus esimese kaaslase eeslike kitsa kalju kohal, ja õhku summutasid surmakarjed kolmest kõrist.

Esimene, kõrgusekartja, ägises surmahirmust, teine kippus libisema halvasti kinnitatud sadulast, ja kogu palaganile lisas toonust kolmanda kaaslase palved, et eesel ei alustaks omal algatusel tagasisõitu, ning et üleüldse pole tark kitsas mäekurus ohtlikke manöövreid sooritada.

Seitsmetunniselt külastuselt surmväsinuna naastes saime vaid mõned tunnid puhata, et taas tagasi suunduda. Nimelt korraldatakse paaril korral nädalas Petrasse öine külaskäik või õigemini öeldes maraton.

Tuhisesime inimmassi kannul läbi poolpimeda kanjoni küünlavalgusesse mattunud aardekambri ette – vaatepilt on vägev! –, jõime tassikese münditeed ja asusime viivitamatult tagasiteele. See oli õige otsus, sest nõnda saime nautida küünlavalguses Siqi hiirvaikselt ja jälle uhkes üksinduses, mis oli vaata et spirituaalne kogemus.

Uhkes üksinduses

Reisiraamat soovitab väisata Petrat hommikukumas, et vältida rahvamasse. Kuid neid polnudki! Põhjuseks ilmselt Lähis-Ida keeruline olukord, ja ka hašemiitide kuningriigi asukoht ei tule abiks: Jordaania on surutud Iisraeli, Iraagi, Süüria ja Saudi Araabia vahele. Pikantne geopoliitiline kokteil ei meelita arvukalt külalisi ja olukorda ei muuda  lihtsamaks teadmine, et üle poole jordaanlastest on Palestiina päritolu.  

Petra, mis on majutanud päris mitu maailma vanimat tsivilisatsiooni, on Lähis-Ida vaste püramiididele, sina aga seisad sel piibliainelisel tõotatud taevamannamaal, ihuüksi! Hommikune Petra oli niisama (välja)surnud kui samanimeline meri, mida Jordaania jagab Iisraeliga.

Hea küll, turistitühimik mõjub nigelalt kuningriigi majandusele, kuid meile valmistas see lausa rõõmu, kui tundus, et kogu see ilu oli otsekui erakülastuseks reserveeritud. Milline kaunis kogemus oli jalutada maailmaimeni varahommikuses vaikuses!

Koos päikesega saabusid hommikusöögilt kõhukad ja jorisevad lääne turistid, kaelad õieli ja keeled valla, näljased reisifotode, suveniiride ja ette korraldatud turvaliste seikluste järele. Siit soovitus: varuge aega ja ärgake vara.

Piiblilugude ainetel

Kibuvitsapunane kõrbelinn, kus Seeba kuninganna arvatakse säilitanud oma aardeid, kui suundus kuningas Saalomoniga kohtuma, on vaid üks Jordaania vaatamisväärsustest. See araabia riik on osa pühast maast ning siin on lisaks islamile ka mitmeid judaismi ja vara­kristlusega seotud kohti. Jordaania kuningriigi aladel asusid kunagi kurikuulsad Soodom ja Gomorra ning just siin ristiti Jeesus.

Jõudsime pealinna Ammani tagasi muistsete valitsejate jälgedes mööda Kuningate teed, külastades möödaminnes Karaki ristisõdijate kindlust ja Nebo mäge, kust Mooses nägi tõotatud maad ja kuhu ta olevat ka maetud.

Suuremat meediatuntust nautis Nebo millenniumivahetusel, kui Rooma paavst siit oma palverännakut alustas. Vaade mäelt on hingemattev, üle orgude ja mägede tabab terav pilk Surnumere, Jeeriko ja Jeruusalemma katused. Kuid isegi turvalisel pinnal ja rahutustest kaugel võtab sõnatuks vaatepilt Iisraeli piiri äärde üles rivistatud tankidest.

Madaba iidse kiriku põrandale on aga mosaiigina laotud 6. sajandist pärit püha maad kirjeldav geograa­filine kaart. Avastasime siit kloostrikooli, baaris lürbiti õlut ning üleüldse eristus see kristlik saareke oma vaimult te­da ümbritsevast pingelisest islami­ maailmast. Madabast paarikümne kilomeetri kaugusele jääb Surnumeri,  teadaolevalt maailma madalaim punkt.

Ja kuskil siinsamas on vägev Wadi Rumi kõrb. Seljatanud põnevad tsivilisatsioonid ja piiblilood, on Wadi Rum koht, mida lihtsalt ei tohi külastamata jätta. Siin filmiti «Araabia Lawrence», sest just siin oli T. E. Lawrence’i peamine laagripaik Esimese maailmasõja Araabia mässu päevil. Wadi Rumi kohta öeldakse, et see sarnaneb kuumaastikuga, kuid kõrbe puna jätab pigem mulje Marsist.