Bukaresti sõjamuuseum reedab rumeenlaste hingeelu

Üks paljudest elusuuruses mannekeenidega lahingustseenidest. Foto: robucuresti.ro

Leidub rahvusi, kelle vanad sõjavõidud on vankumatu osa kogu nende identiteedist. Näiteks keskmise leedulasega hea läbisaamise saavutamiseks tuleks kindlasti ilmutada lugupidamist, kui vestluse mingil hetkel (sõltumata jutu põhiteemast) jõuab ta ajajärguni, kus nende vürstide võimuala laius Läänemerest Musta mereni.

Kuigi Bukarestis kõrgub triumfikaar ja Afganistanis teenib jätkuvalt üle 1700 rumeenlase, ei paista selle rahva arusaam iseendast kui suurtest sõdalastest olevat sugugi nii vankumatu kui meie lõunanaabrite lõunanaabritel. Sellegipoolest reedab Bukaresti sõjamuuseum rumeenlaste hingeelu isegi ilmekamalt kui nende pisut puukapane rahvamuuseum.

Rumeenlaste hinge peegel

Selle esimene boonus on vaieldamatult asukoht. Sinna südalinnast jõudmiseks peab sõitma mõned peatused metrooga, seejärel saama osa raudteejaama ümbruse autentsest laguõhkkonnast, jalutama viis minutit aedlinna ja slummi vahepealses miljöös ning lugema majaseintelt grafitit, mis võib näiteks teatada: «Basarabia pamant romanesc.» (e.k «Besaraabia on Rumeenia maa» – toim). Samas ei jää see asukoht siiski nii hoomamatusse kaugusesse kui Eesti sõjamuuseumi oma, mis ilmselt suudab juba eos enamiku külastustest välistada.

Muuseumi leiab lõpuks üles lihtsalt – 1885. aastal ohvitseride kolledžiks ehitatud hoone on piirkonna ainus, mille ees seisavad tänavale suunatud kahurid.

Kui suunduda otse maja taha, võib seal imetleda kõikvõimalikku militaarset rasketehnikat Rumeenia sõjaväe eri ajastuist – olgu see siis raketikandja, tõld, tank, kaarik, soomuk, helikopter või lennuk, kõike näeb.

Tõsi, õhutehnika jaoks on muuseumikompleksis veel omaette maja. Seal saab selgeks, miks kannab Bukaresti tähtsaim rahvusvaheline lennuväli Henri Coanda nime. Kui Rumeenial oleks kosmodroom, nimetataks see ilmselt 1981. aastal esimese ja siiani viimase rumeenlasena kosmoses käinud Dumit­ru Prunariu järgi. Muuseumis näeb tema Sojuz-40 kapslit.

Külastaja, kellele meeldivad maalid rohkem kui militaarraud, saab hinge kosutada muuseumi teises, tagaaiamajas – seal on väljas sõjapidamisega seotud kunstiteosed ning käsirelvad mõõkadest musketiteni.

Ekspositsiooni süda ja lubatud rumeenlaste hinge peegel asub aga siiski põhihoones. See algab ürgajast ja muinaslinnuste makettidega, jätkub Vana-Roomaga ning annab kiiresti aimu, et kuigi rumeenlased ei paista end paigutavat ajaloo keskpunkti, pole nad siiski mitte ultima thule, vaid kindlalt kaardile mahtuv perifeerne vasallriik.

Üsna algusest ilmneb ka kaks positiivset paradoksi. Esiteks, kuigi ühtki moodsat vahendit – nagu videoklippe või puutetundliku ekraaniga teabetulpasid – ei pruugita, on üldmulje kaasakiskuv. Rumeenlased pole kokku hoidnud ei kindlusemakettidelt ega ka elusuuruses mannekeenidega sõjastseenidelt.

Esimesed teevad ilmekalt selgeks nii kindluste arengu kui selle, milliseid kahjustusi põhjustasid neile rünnakud erinevate relvadega, teised aga vahendavad mudilaselegi mõistetaval tasemel sõdurielu proosalist poolt – nii mõõkasid sepistavaid mehi, lahinguvälja põletatud küla taustal kui kaevikuid.

Ajalooline ausus

Teiseks, kuigi kogu ekspositsioon järgib pigem «asjad olid, nagu olid»-loogikat, kui et tõstab esile rumeenlaste erilisust võrreldes kogu muu maailmaga, selgitab see üsna hästi selle rahva ajaloolisi valikuid. Võiks ju suisa fenomenaalseks pidada oskust alustada mõlemat maailmasõda ühel poolel ja siis sujuvalt teisele poolele suundudes lõpuks võidušampust rüübata.

Rumeenlased aga ei kiitle ega vabanda. Nad panevad lihtsalt Esimese maailmasõja klaasi alla järjest nii Saksa, Austria-Ungari ja Ottomani kui Prantsuse, USA ja Briti mundrid ning eksponeerivad ilusasti ajalises järjestuses pilte Varssavi pakti õppustel osalenud vennasvabariikide ohvitseridest ja NATOst.

Kõige emotsionaalsem osa ekspositsioonist on pühendatud 1989. aasta revolutsioonile. Seal näeb Nicolae Ceaușescu kukutamise käigus surma saanute isiklikke asju ja veriseid riideid ning saab selgituse, miks teatud osa rumeenlastest poliitilise rahulolematuse väljendamiseks siiani tänaval auguga lippe lehvitab.

Taskuteatmiku «Bukarest in your pocket» väitest, et kõik sildid selles muuseumis on vaid rumeeniakeelsed, ei tasu kindlasti heituda. Ükski teatmiku kaasautoreist pole ilmselt juba tükk aega sõjamuuseumisse sattunud ja näinud, et enamik infost on ka inglise keeles olemas. Lisaks peab ütlema, et arvestatav osa ekspositsioonist on mõistetav ka tekste lugemata.

Euroopa sõjamuuseume hindaval veebilehel (warmuseums.nl) on Bukarestile viiepallisüsteemis antud hindeks neli – üle keskmise hea tulemus, mida rumeenlaste väljapanek kahtlemata väärib.

Sõjamuuseum: Muzeul Militar National

•    Asukoht: Mircea Vulcănescu 125–127, Bukarest

•    Ekspositsioon koosneb neljast osast: põhinäitus Rumeenia sõjaajaloost ürgajast NATOni, välinäitus militaarsest rasketehnikast, lennundusmaja ning sõjateemaliste maalide ja vanade relvade maja.

•    Tavapilet 10 leid (2,21 eurot), lastele ja tudengitele 2,50 leid (55 senti).

•    Avatud T–P kella 9–17.