India ja Pakistan - ühe ema eriilmelised tütred

Pakistanis asuva Hunza oru naised meisterdavad vaipu ja lisavad pere eelarvesse oma panuse. Foto: Eeva Kaun

Hiljuti Indiast ja Pakistanist tagasi tulles mõtlesin, kui erinevad saavad olla ühe ema kaks tütart. Üks on kirev, eputav ja rõõmust pulbitsev India, teine vaoshoitum ja mõtlikum Pakistan. Nad elavad ühes majas, kuid eri korrustel. Nad ei tea teineteisest eriti palju, ent kui nad tänaval kokku saavad, siis taipad juba kaugelt, et tegemist on sugulastega. Neil on sama kõnnak, sama näoilme ja sarnased väärtused.

Kui ajakirjanik Ryszard Kapuściński 1960. aastatel Pakistanis ja Indias ringi liikus, pani ta tähele, et naised peitsid oma nägu avalikkuse eest ja temast möödudes keerasid talle selja. «Burka on kadunud, kuid refleks on jäänud,» kirjutas ta.

Nüüdki läbi India ja Pakistani sõites panen tähele, et ka pool sajandit hiljem on naist sealses tänavapildis raske märgata. Ta on seal, aga teda ei ole näha. Naiste elu on ühiskonnas perekeskne, ilma kaitsva meessoost isikuta ringiliikumine on taunitav. Naise ülesanne on abielluda, lapsed sünnitada, et siis jääda ootama oma lapselapsi.

Teisel päeval pärast Indiasse saabumist käsib hotelliomaniku ema madam Puri mul turule minna ja osta korralik salwar kameez. See, et mul juba on kahemeetrine sall, millesse end aeg-ajalt keeran, madam Purit ei huvita.

«Salwar kameez,» on ta resoluutne. «Praegu näed sa välja nagu mõni litsakas pandžabi.»

Pandžabisid madam Puri ei salli, sest sealsed naised pidavat olema hulljulged, võtma liialt riske. «Pandžabi naised töötavad kui hobused ja selle tulemusena nende mehed kohtlevadki neid kui hobuseid,» seletab mister Puri, madam Puri abikaasa.

«Mina näiteks ei julge üksi isegi üle tee oma õele külla minna. Mehed vaatavad mind tänaval, sosistavad. Kujuta ette, kui mõni mind katsuma tuleb,» lehvitab madam Puri endale ägedalt ajalehega tuult. Teenija toob talle klaasi suhkruvett.

Kui õhtul Puride juures televiisori sisse lülitan, näen teistsugust Indiat. Nii Pakistanis kui ka Indias leidub poliitikas vägagi julgeid ja otsekohaseid naisi, alates India kunagisest peaministrist Indira Gandhist ja riigi eelmisest presidendist Pratibha Patilist ja lõpetades naaberriigi poliitiku Benazir Bhuttoga («kes oli esmalt daam ja alles siis poliitik»), kes tapeti 2007. aastal.

Kui saan Pakistani pealinnas Islamabadis kokku sealse naisajakirjaniku Kiran Nazishiga, on viimane mõjuvõimsate naiste suhtes skeptiline, kurtes, et rikkad naised teevad harva midagi tavainimese heaks, see olevat kastiühiskonna pärand, mis on Indias veel rohkem levinud kui Pakistanis.

«Võimulolijatel on enda huvid, millel ei ole midagi ühist vaestega. Kesk- ja eliitklassi naisele on meie riigis palju rohkem lubatud. Nende võimalused on avaramad ja teenijatüdrukutega ei puutu nad kokku mujal kui vaid terviseklubi fuajees, kui nad üle pesuämbri peavad astuma. Nagu kaks erinevat universumit.»

Nazish on töötanud erikorrespondendina ingliskeelses Lahore ajalehes üle kümne aasta ja reisinud paljudes konfliktipiirkondades. Nii tema kui ka paljud teised naisspetsialistid kurdavad, et isegi selliste väärt ametite juures nagu arstid, õpetajad ja advokaadid esineb palju diskrimineerimist. Eelkõige arvatakse, et naised ei ole nii targad kui mehed, ja loomulikult tuleb ette seksuaalset ahistamist, sest töötavat naist peetakse kerglaste elukommetega olevuseks.

Kõik sõltub haridusest. Haritud ühiskonnas on naised vabamad. Suurlinnad on ehe näide, kuidas töötav ja kooliskäiv naine suudab ise ennast elatada ega pea seega abielludes sõltuma oma mehe tujudest. Pakistani usujuht Aga Khan tegi 40–50 aastat tagasi läbi riigi sõites hariduskampaaniat, üritades vaestele peredele selgeks teha, et kui neil on raha ainult ühe lapse koolitamiseks, peab see olema kindlasti tüdruk. «Poisid leiavad alati töö ja väljundi, kuid te ei taha, et teie tütred jäävad abikaasa ja tolle perekonna tõugata,» kõneles ta.

Kui võrdlen Indiat ja Pakistani, kus ühes valitseb hea mainega hinduism ja teises lääne meedias maha tambitud islam, siis mina ajakirjaniku ja naisena vahet ei tee. Pakistan on naisele reisimiseks kindlasti turvalisem. India rahvast ülekülvatud bussides ja rongides tuleb mul pidevalt võidelda käperdajatega.

«Kas mina tulen teid katsuma?» küsin ma vihaselt mehe käest, kes on oma käe mulle nagu muuseas reie alla libistanud ja sekund hiljem mulle häbematult vastu liibub. «Katsuge, katsuge,» karjub mees lahkelt. «Madam olgu lahke ja katsugu kust tahes.»

Pakistanlased on naiste suhtes lugupidavamad, nad hoiavad väärikalt kaugemale. «Liiga kaugele,» kurdab mulle üks naisturist. Pakistan pidi ju valgele naisele olema sama, mis Tai on valgele meesturistile.

Mis puutub burkasse ja kinnikatmisesse, siis üleni kaetud naisi on näha ainult Peshawaris ja Chitralis, mis mõlemad asuvad Afganistani piiri ääres. Muudes piirkondades Pakistanis ja Indias on kombeks juuksed lihtsalt salliga kinni katta. Isegi väga liberaalsed piirkonnad, nagu Kailashi org ja Mumbai, on täis kaetud juustega naisi.

Kui küsin ühe chai-kioski omaniku käest provokatsiooniliselt, miks tema naine on kaetud, vastab mees väärikalt: «Mõni järgib traditsioone, mõni religioone, mõni Bollywoodi. Vaba valik.»

Nii Pakistani kui ka India ühiskond on muutuses. Suurlinnades Delhis, Lahores ja Islamabadis on tööl palju naisi, ülikoolis elavad naised perekonnast eemal, teevad karjääri. Abielu ja lapsed lükatakse kaugemasse tulevikku. Kui nad külla naasevad, peetakse neid nende oma kodus võõrasteks.

Lahores kohtun kahe härrasmehega, kes planeerivad naiste ujumisvõistlust. Üks on ülikooli õppejõud ja teine Pakistani olümpiakomitee ametnik.

«Teie, ameeriklased,» pöördub ametnik minu poole, «arvate Pakistanist alati kõige hullemat. Arvate, et me hoiame oma naisi toas kinni, aga näe, naised saavad siin isegi ujuda.»

«Milles nad ujuvad? Salwar kameez’is?» teen nalja.

«Ei, ei,» käratab õppejõud. «Mitte kameez’is. Trikoos. Mitte saris, mitte kameez’is, mitte bikiinides, vaid trikoos. Nagu professionaalsetele ujujatele kombeks.»

Nad arutavad edasi, mida teha juhul, kui võistlusele peaks saabuma rohkem kui kaheksa naist, mis oleks probleem, sest basseinis on vaid kaheksa rada. Lõpuks leitakse, et sellisel äärmiselt ebatõenäolisel juhul toimub päev varem eelujumine.

Kui ma tagasi Delhisse jõuan ja madam Purile pakistanlannade ujumisvõistlusest pajatan, vehib madam Puri dramaatiliselt kätega.

«Trikoos?» uurib mister Puri skeptiliselt. «Sama hästi võiks minu naine ihupesus turule minna.»

Mister Puri mõmiseb etteheitvalt, kui madam Puri jahub midagi vaatamisest, narrimisest ja katsumisest, ning tegelikult polevat neil aega sellise jamaga tegelda, sest nende sugulane abiellub. Tegemist olevat korraldatud abieluga, teatab madam Puri mulle uhkusega.

Madam Puri vennatütart Nitit ajab tädi jutt naerma. «Armastus ei ole garantii. Kui sa selle leiad, siis see on õnnistus. Ja kui sa ei leia, siis see on sinu saatus,» on ta kindlameelne.

Vaatamata korraldatud abielule tunneb Niti oma peigmeest juba pikemat aega, neil on sarnased vaated tulevikule. «Üheks minu nõudeks oli see, et ma ei kavatse jääda koduperenaiseks ja oma karjääri niisama põõsasse visata,» räägib ta.

Niti on insener, mida paljudes Euroopa maades peetakse meeste ametiks. Uuringud on näidanud, et ametialast vahetegemist on Hiinas ja Indias vähem kui teada-tuntud egalitaarsetes Põhjariikides. Niti kursusel oli palju naisi, kellest suurem osa suundus pärast õpinguid tööle. Nii mõnigi hakkas tegelema eraettevõtlusega.

«Kuigi jah, minu parim sõbranna jättis perekonna survel pärast abiellumist oma ameti ja jäi koju pere eest hoolitsema,» heidab Niti madam Purile süüdistava pilgu.

«Noh, eks ta mees ei tahtnud, et ta naist katsuma tullakse...» märgib madam Puri chai’d klaasidesse valades.