Marseille võlub boheemlasliku elegantsiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marseille on linna asutamisest saati 2600 aastat tagasi olnud sadamalinn ehk olnud maailmale avatud. Juba sajandeid on iga sadamasse ankurdunud laev toonud siia killukese mõnest teisest kultuurist, kaupa kaugetelt maadelt.
Näiteks väidavad kohalikud, et Marseille’s joodi Prantsusmaa esimene kakao. Kuulus Marseille’ seep pärinevat aga algselt Süüriast, kust ristisõdijad selle endaga kaasa tõid.
Võta aega ekslemiseks
Marseille’-külastus algab ilmtingimata linnasüdameks olevast Vanast sadamast. Paate ja jahte puupüsti täis sadama kohal kõrgub Notre-Dame de la Garde’i basiliika, mis on üks linna olulisemaid sümboleid.
Sadamakail on igal hommikul kalaturg, kus saab jälgida kohalike kauplemist või osta kõik vajalikud komponendid traditsioonilise kalaroa bouillabaisse’i jaoks. Sealsamas võib maha istuda ühte arvukatest kohvikutest, nautida vaadet ning lõõgastuda päikese käes – kasvõi oktoobri lõpus.
Vana sadama taga algab Le Panier (tõlkes ’korv’), Marseille vanim kvartal, mis on ka üks omapärasematest. Kui kodanlased 17. sajandil moodsamatesse piirkondadesse kolisid, tulid nende asemele immigrandid ja pagenduses meremehed.
Le Panier’st sai vaeste kvartal, kus lokkas kuritegevus ja põrandaalune äri. Praeguseks on sellest ajastust alles jäänud kitsad looklevad või järsud trepptänavad, väikesed kenad väljakud, majad värviliste fassaadide ning kooruva värviga aknaluukidega. See on kvartal, kus tasub võtta aega ringi ekslemiseks, avastada kogemata põnevaid nurgataguseid ning nautida Le Panier’ omamoodi õhustikku.
Marseille’ kohustuslikuks vaatamisväärsuseks on Notre-Dame de la Garde’i basiilika. 160 meetri kõrgusel linna kohal troonivat katedraali peetakse Marseille’ kaitsjaks ja hoidjaks – siit ka hellitav hüüdnimi «Hea ema». Kiriku külastajaid ootab üles jõudes 360-kraadine vaade oru põhjas laiali laotatud Marseille’le.
«Kui tahad, lähme teeme trammiga tiiru Corniche’il, samamoodi nagu rikkad...» lauldakse ühes Vincent Scotto operetis. La Corniche (tõlkes ’riff’) on tee rannikul, mis viib Marseille’ lõunaosas asuvast Prado rannast Vana sadamani kesklinnas. Corniche on luksuse sümbol: terve tee ulatuses on suurejoonelised villad vaatega Vahemerele. Rikkad kaupmehed ehitasid need 19. sajandil, kui Marseille üritas Nizzat ja Cannes’i oma hiilguse ja säraga üle trumbata.
Tuleb kultuuriküllane aasta
Corniche’il käies tasuks kindlasti peatuda ka endise kalurisadama, maalilise Vallon des Auffes’ juures, kus väiksed majakesed mäenõlval tihedalt üksteise kõrvale surutud, paadid, traditsioonilised restoranid... Hetkeks viib see vaade teid teise ajastusse, kus see väike sadam elatuski merest ning kus soolasest veest ja päikesest parkunud nägudega kalurid puhastasid veepiiril võrke.
Kalurisadamat lahutab merest Valeraha sild. Linnalegend räägib, et silla ehitamise ajal leidsid töömehed laheäärsetest koobastest valeraha tegemiseks mõeldud tööriistu. Tänapäeval võib seal aga kohata noormehi, kes demonstreerivad rohkem kui kümne meetri kõrguselt sillalt merre hüpates oma julgust.
Taamal on näha Ifi saar oma kindlusega. Saar on eelkõige tuntud krahv Monte Cristo loo tõttu, kes Alexandre Dumas’ nägemuse järgi seal asuvast vanglast põgenes. Ifi saart on võimalik külastada laevaekskursioonil, mis väljuvad Vanast sadamast.
Laevareis pakub ka võimalust tutvuda omapäraste kaljuste lahtedega – Calanques’dega. Aastatuhandeid on lained ja tormid töödelnud Marseille’ piirkonna lubjakivist rannikut, vormides need kitsad lahesopid teravate kaljunukkide vahel, kus kaljude pimestav valge vastandub Vahemere erksinisele. Parim vaade Calanques’dele avaneb merelt, kuid nendega saab tutvuda ka jalgsi mööda rannikut matkates.
Ostlejatele pakub rõõmu peatänav Canebière ehk Marseille’ Champs Elysées – linna tuiksoon, mis on terves pikkuses palistatud poodide ja kohvikutega. Canebière pakub muuseas ka suurepärast läbilõiget Marseille’ elanikkonnast ja kohalikust multikultuursusest.
Kui kohustuslikust programmist aega üle jääb, võib seada sammud teada-tuntud monumentidest eemale. Rongijaama kõrval asuvas Belle de Mai piirkonnas on vanas tubakavabrikus end sisse seadnud artistide kvartal La Friche, mis pakub peavarju rohkem kui 70 ühingusse koondunud eri valdkondadest – teater, tants, muusika, raadio – artistidele, kes seal kultuuriprojekte ellu viivad.
Järgmisel aastal on Marseille tavapärasest enam rahvusvahelise tähelepanu all, sest tegemist on 2013. aasta Euroopa kultuuripealinnaga. Kui hetkel peegeldub see mahukates ja arvututes ehitustöödes, mis kohalikud lõpmatuseni ära on tüüdanud, siis juba paari kuu pärast hakkab Marseille pakkuma rikkalikku kultuuriprogrammi.