Minu parim reisikaaslane – jalgratas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pean kohe tunnistama, et ma ei ole jalgrattafriik ega ka kangemat sorti sportlane. Mu käekatsumised harrastusspordis (ratta ja suusatamise puhul) piirduvad tavaliselt kohaga viimases veerandis.
Viimasel ajal võtangi pigem osa ainult nendest n-ö harrastussportlaste «laulupidudest» ehk ratta- ja suusamaratonidest. Kuid mingil hetkel tekkis motivatsioonikriis, kui frakkides mehed minust Tartu rattaralli finišisirgel mööda panid. Midagi sarnast võin tõdeda ka reisimise puhul – paketireisid Kemerisse ja Sharm el Sheiki ei ole lihtsalt minu jaoks.
Ma arvan, et reisimine peaks sisaldama vähemalt kolme komponenti: head seltskonda, mõnusat lõõgastumist ning kohalikku eluolu ja kultuuri avastamist. Ma lausa naudin oma nina toppimist kohtadesse, mis pulbitsevad tavalisest elust ja lihtsatest inimestest. Ühesõnaga kõigest sellest, mis ei ole turismimagnetid, vaid elu oma tavalises rütmis ja tavaliste inimestega.
Ma ei väida, et reisimine rattal on selle saavutamiseks ainus variant. Kuid ta on üks parimaid – raudselt. Olen rattareisidel käinud juba enam kui viis aastat ja iga aastaga on see tunne aina süvenenud. Sellel on mõned lihtsad põhjused: ratas viib sind sellistesse kohtadesse, mis on auto- või bussitranspordi jaoks kättesaamatud. Ka jalgsimatk viib kohale, aga seal kipub tempo liialt aeglaseks kujunema.
Rattaga on lihtne kinni pidada mõne huvitava külamehe juures, et vahetada temaga sõnake või paar kohaliku eluolu teemal. Selline paus kulub ära ka lihtsalt hingetõmbeks või joogipudelist lonksu vee rüüpamiseks. Ei ole harvad olukorrad, kus külamees pakub lonksamiseks hoopis oma joogipudelit ...
Olulisemaid reisi õnnestumise tegureid on seltskond. Selles mõttes toimib rattareisidel positiivses mõttes iseeneslik filter: osalevad seikluslikud, aktiivsed ja avatud meelega inimesed. Õhtud kujunevad tihti meeleolukateks: olgu selleks siis Eesti-Gruusia maavõistlus käesurumises või karaokebaari külastus Hiinas. Ka lihtne UNO mäng omandab teised mõõtmed, kui seda mängida Taga-Karpaatia kolkakülas ukrainlastega.
Ma olen positiivses mõttes kvaliteettoidu sõltlane. See ei tähenda gurmeerestorani, vaid ehedat, võimalikult kodusel moel valmistatut. Ma arvan, et olen Tallinnas ära proovinud kõik sellised nõndanimetatud «augud» – grusiinide, armeenlaste, aserite šašlõki, hinkaali ja hartšo restoranid. Pean ennast nende kohtade alal lausa spetsialistiks. Kui vaja, oskaksin omalt poolt neile kuld- või pronkslusika auhinna anda.
Rattareiside lahutamatu osa on ehe ja maitsev toit, mis valmistatud kodustes, tihti väga kasinates tingimustes. Seda lihtsal põhjusel, et sellised reisid viivad enamasti vähem käidud radadele, kus infrastruktuur on piiratud.
Ööbida ja toituda tuleb tihti pisemates külalismajades, kohalike inimeste juures. Limiteeritud võimalustest hoolimata on minu elu parimad söögielamused pärit just sealt. Ja mis veelgi parem – tihti avaneb võimalus toidutegemisel ka ise käed külge panna. Kõigil minu reisidel Gruusiasse on mul avanenud võimalus mõni hinkaal kokku näppida.
Kuidas selline söömine kehakaalule mõjub? Kindlasti positiivselt ehk siis kaalu lisavalt. Aga mõnusalt tasakaalustavalt mõjub reisi sportlik ja aktiive pool. Igapäevane mõõdukas füüsiline tegevus loob aluse sellele, et õhtune rikkalik õhtusöök ja õlu on ausalt välja teenitud.
Rattal reisimise kõige suuremaks vaenlaseks on eelarvamused. Peamine eelarvamus, millega olen kokku puutunud, väljendub sõnades: «Rattamatk? Mägedes? See on liiga raske minu jaoks!». Ei ole nii! Enamik inimesi, kes vähegi liiguvad ja mingit sporti harrastavad, saavad sellega hakkama. Seda enam, kui reisil on kaasas saateauto, kuhu vajaduse korral «põgeneda» või kust mõne tehnilise viperuse korral abi saab. Pole õigemat ütlust kui: «Tapab tempo, mitte mäed.»
Ma olen kaugel sellest, et soovitada seda laadi reisimist inimestele, kelle jaoks liikumine ja sport on eluvõõrad asjad. Kui aga selline mõte – miks mitte rattamatkale minna – kas või korra peast läbi on käinud, on 90% juhtudel vastuseks, et sa saad hakkama ja see tuleb ära teha!