Trolliga Jaltasse ja tagasi

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannas: hiljutist 18-kraadist merevett peavad kohalikud külmaks.
Rannas: hiljutist 18-kraadist merevett peavad kohalikud külmaks. Foto: Mihkel Maripuu

Keevitusjälgede, pragunenud tagaklaasi ja lihatoodete reklaamiga kaunistatud troll avab Simferoopoli raudteejaamas uksed ning sõit maailma pikimal trolliliinil võib alata.

Ukraina koosseisu kuuluva Krimmi Autonoomse Vabariigi kuumimasse kuurortlinna Jaltasse väljuvad 52. liini trollid pealinnast Simferoopolist ligikaudu iga poole tunni tagant. Kuigi sõit üle  maaliliste mägede ja läbi viinamarjaistanduste on kurvikas ning arvukate tõusude, languste ja peatustega, leidub päikesest kuumaks köetud sõidukis ohtrasti sõitjaid.

Nende seas ka turiste, kes üliodava, 15-grivnase (umbes 1,5 eurot) pileti eest aknast avanevaid hunnitud vaateid naudivad ning kaks ja pool tundi kestva 86-kilomeetrise katsumuse uhkusega isiklikku rekorditeraamatusse kanda võivad.

Kõik, mis keelatud, on lubatud
Kuigi suitsetava juhi juures on silt «Sõidu eest tasumisel on juht kohustatud andma pileti» ja «Sõidu ajal on juhiga vestlemine keelatud», tuleb piletit spetsiaalselt küsida, sest üldiselt pole see Krimmis kombeks – sõitjad annavad juhile, olgu siis liikurmasinaks India päritolu Tata väikebuss ehk maršrutka või troll, lihtsalt raha, sest selline on vaikiv ühiskondlik kokkulepe.

Kuna sõites hirmsaid hääli tegevas trollis pole pagasi hoidmiseks kohta ette nähtud, asetavad reisijad selle istmetevahelisse käiku, mistõttu on igaühe oma asi, kuidas või milliseid akrobaatilisi nippe ta võimaliku vaba istekohani jõudmiseks kasutab. Ent reisijad on sõbralikud – võite kindel olla, et appi sirutub mitu kätepaari.

Nüüd on aega ka pisut ringi vaadata. Trollis käitumise reeglitele lisaks hakkab silma muidki suures kirjas silte nagu «Paaritute numbritega kohad on akna all» (mis siis, et seda on tänu numeratsioonile niigi näha), ähvardus piletita sõidu või maksmata pagasi eest trahvi saada ja nii edasi. Juhi ees on peegli külge seotud Georgi lint, pragulise aknaklaasi ülaosa kaunistab kolm väikest pühakupilti.

Ühe vene keelt mitteoskava välismaalase kõrvale potsatab ennelõunasele ajale vaatamata  purupurjus mees, kes üritab iga hinna eest kindlaks teha, kust kallis külaline saabunud. Kui aga välismaine ekstreemturismi nautija küsimusterahele vaid katkematu pearaputusega vastab, rehmab mees lootust kaotades käega, pakub džentelmenlikult oma istekohta naisterahvale ning jääb ukse juurde toru külge kõikuma. Mis sest, et kirjade järgi on see keelatud.

Bussi tagaosas käib samal ajal valjuhäälne käpiknukuetendus, kus näitlejana astub üles ema süles istuva umbes kaheaastase Jego­ri isa. Kuna sõit on pikk, saab rõõmsalt lalisevast poisist lõpuks tõeline Damien õudusfilmist «Oomen» – tasuks etenduse ja kussutamise eest hakkab ta oma vanemaid saatanliku rõõmuga näpistama ning skandaal on vältimatu.

Näita ennast ja vaata teisi
Kuigi Jaltas on suvitushooaeg tuure kogumas ja enamik suvitajaid veel saabumata, saavad teatud olulise külalistesegmendi puudumisest aimu vaid need, kes siinses maiseks paradiisiks peetavas linnas varem südasuvel käinud.

Vahe seisneb selles, et praegu on õhtusel ajal linna uhkeimal tänaval, rannapromenaadil väga vähe Venemaalt saabunud rikkureid, kes oma enamasti tunduvalt nooremaid, poolläbipaistvas maitsetuvõitu tualetis, hirmkõrgetel stiletodel komberdavaid ja ülepakutud meigiga kaasasid eksponeerivad. Aga peagi jagub vaatamist ja heatahtlikku itsitamist kogu õhtuks!

Promenaad on koht, kuhu kõik, kel vähegi tahtmist, ennast näitama ja teisi vaatama tulevad. Meeleolu tekitamiseks saab igal sammul osta suures valikus õlut (pudeliõlle hind jääb 0,55 ja 0,9 euro vahele), head tuju võib aga väljendada kas või ennastunustava eksprompt-tantsuõhtuga, mis äkitselt promenaadil üles astuva diksiländorkestri saatel tekib ja samamoodi ühe hetkega lõpeb, justkui poleks seda olnudki.

Promenaadi vee piiril kulgevas osas võib vaadata mitme isehakanud estraadikunstniku etteastet, samas kutsutakse pealetükkiva järjekindlusega värviliste tuledega ehitud mootorpaadiga merereisile.

Pimedal lahel hullumeelset kiirust arendavale, ohtlikke pöördeid täis adrenaliinituurile on oodatud kõik – ole sa noor või vana, laps või rauk, purjus või kaine, ning ei mingeid päästeveste. Ja muidugi ei mingeid pileteid.

Enne kui «lapsepileti hind» (2,5 eurot) käest kätte ulatatud, sa lihtsalt paadist välja ei pääse. Sõita soovijate puuduse üle ettevõtlikud noormehed, kellest üks põleva koni hooletult mootorile viskab ja sellest esiotsa ise ka ehmub, kurta ei saa.

Hoiuruumi kuningas
Sama kõrgi moega kui Jalta ühe esinduslikuma hotelli Bristol hommikusöögi kulgemise järelevaataja, kes tegelikult lihtsalt kelneritel ja klientidel jalus tolkneb, või tundide viisi tähtsalt kohviaparaadi juures seisev teenindaja, kelle ainus ülesanne on tass kohvimasina alla tõsta, on Jalta bussijaama hoiuruumi kottide-kohvrite vastuvõtja. Ainsa erinevusega, et tema ei seisa, vaid istub.

Kuigi uks on pärani lahti, näeb tulija esmalt silte «Koputamata mitte siseneda» ja «Siseneda ükshaaval», mehe ees on aga kiri «Tehniline vaheaeg 10 minutit». Vaheaega parajasti ei ole, aga mees teatab surmtõsiselt, et see võib iga hetk saabuda ning kohvrit ära võtma tulles peab sellega arvestama. Kandami tõstmine on muidugi kliendi enda töö, võileiba mäluv paksuke kasseerib 6 grivnat ning seab sisse veidra žetooni ja paberilipakate süsteemi, ehkki kunde peab hiljem ise oma kohvri teiste seast üles leidma.

Kuigi tagasisõiduks Simferoopolisse müüakse pileteid ka kassast, seisab trollijuht kassaluugi juures ja soovitab sealt mitte osta. «Ostke minu käest,» soovitab ta teadmata põhjusel.
Saab tehtud. Võõral maal oma seadusi kehtestada pole viisakas. |a|


PS
Loomulikult ei käinud Arter Jaltas vaid ekstreemseid elamusi otsimas ja rannal promeneerimas. Järgmisel laupäeval jõuab teieni pikk intervjuu juba aastaid Krimmis elava endise tippkorvpalluri, kultuuriametniku, peatoimetaja ja kirjaniku Mihkel Tiksiga, kelle sulest ilmub lähiajal kvadroloogia «Poiss sai 50» viimane osa «Muidumees».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles