Tätte reisikiri: arglikud katsed päevitada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte tõdeb, et ei tule Vahemerelgi suvi oodatud jõu ja hooga. Soojust leiab ta eesti naise ja aafrika mehe kodust.
8. mai, Vahemeri. Veel 500 miili ja jõuame Gibraltarile. Vahemere läbimist alustasime Marmarisest 21. aprillil. Jätsime selja taha apelsiniõitest lõhnava Türgi ja kõik maaga seotud mugavused ning loksume juba teist nädalat merel.
Nii nagu oligi teada, on Vahemeri väga heitlike tuultega: ühel päeval täielik tuulevaikus, järgmisel päeval korralik vastutuule torm. Nõnda me siin vaikselt ikka liigume ega tea, mida järgmine päev kaasa toob.
Ilmaennustus tavaliselt paika ei pea ja nii oleme kogu aeg kõigeks valmis. Maldiividel passimine ajas meie graafiku korralikult sassi ja nüüd on meil lausa kiire, et olla õigel ajal õiges kohas, kus vahetusmadruseid ära saata ja vastu võtta.
Vahemere omapärast ja meie rutakusest annab tunnistust seegi, et pea igas sadamas, kus jala maale saame, on uus keel ja uued elustiilid. Oleme peatunud Kreetal, Maltal, Sardiinias, Ibizal.
Kõikjal on alles kevadiselt jahe, erilist lõunamaa tunnet ei ole, kuigi meie vahetusmehed-naised üritavad laevatekil veidi päevitada ja meie, soojadesse vammustesse mähituna, vaatame neid pisut arusaamatu pilguga.
Maltal kohtasime eesti naist Ingritit, kes elab seal juba kümme aastat ja ajab Inglismaa asja. Ta tegi meile väga huvitava ringsõidu mööda saart ning tänu tema teadmistele saime Maltast päris põhjaliku pildi. Kindlasti on see koht, kuhu sõites ei pea pettuma. Nägime «varemeid», mis on vanemad kui Egiptuse püramiidid, ja kaunist vee järele karjuvat loodust.
Täna hommikul lahkusime Ibizalt, kus peatusime lausa kaks ööd. Esimesel päeval otsisime mingit hipiturgu, sest kõigile tundus, et just mina pean sealt endale midagi ostma. Õnneks hipisid ei olnud kohal.
Läksime ühte kohvikusse ja lobisesime, ja nägime, kuidas sinna sisenes tore mustanahaline mees, kes jäi meid pikalt vaatama. Nägime vist tõesti kurnatud välja tema elurõõmu kõrval. Korraga ütles ta meile «tere!».
Selgus, et tema naine on eestlane Eneli ja neil on poeg Amaru. Malilt pärit mees ise on Joseph. Kõik lõppes sellega, et sõitsime neile külla ja näitasime Josephile eestlaste tõelist palet: pidasime maha korraliku peo, mis lõppes vappekülmaga ja mis mulle praeguseks väikese palaviku on organiseerinud.
Järgmisel päeval püüdsime hommikust õhtuni hankida gaasi, mis laeval otsas – pannkoogitainas ootab juba kolm päeva külmkapis.
Nali naljaks, aga gaasi me ei saanud, kuna kohalikud seadused seda ei lubanud. Jälle helistasime Enelile ja ta tõi oma gaasi meile. Nii et meie kõigi poolt sinna Ibiza toredasse kodusse soojad tervitused! Kohe lõpeb levi, panen kirja teele, enne kui maa silmist kaob. Kasutame netipulkasid, mis toimivad telefonside baasil.