Põnevuse valus hind Hobuseraua kanjonis

Eluvõitlus karmides oludes: liivase põhjaga Hobuseraua kanjonis voolab vett haruharva, mis muudab seal ellujäämise pingeliseks katsumuseks. Foto: Priit Pullerits

Seigeldes adrenaliinijanus seal, kus teine mees oma käe kaotas, ei lase kurnavad tagajärjed end kaua oodata.

Tunnistan, et selles kanjonis on mulle salapärast tõmmet. Ja tunnistan, et hoolimata põhjalikust ettevalmistusest polnud ma, nagu selgus, sinna minekuks piisavalt valmis.

Sügaval Horseshoe ehk Hobuseraua kanjonis Colorado platoo loodeserval leidub Põhja-Ameerika võimsaim eelajalooline kunstigalerii. Lisaks on see sama kanjon, kust üheksa kevadet tagasi helikopteriga päästeti uljas seikleja Aron Ralston, kui ta pärast naaberkanjonis kivi ja kalju vahele jäänud parema käe otsast lõikamist sealtkaudu abi järele üritas jõuda. Kes on näinud filmi «127 tundi», mäletab toda lõpustseeni kindlasti.

Tagatipuks asub Hobuseraua kanjon Metsiku Lääne ühes metsikumas osas, rohkem kui saja kilomeetri kaugusel igasugusest asustusest. Raske ligipääsetavus teeb selle veelgi müstilisemaks ja ligitõmbavamaks.

Kaks nädalat tagasi, kui seikluskaaslase Jaanus Laidvee, Julianus Inkasso ühe endise omanikuga, pärast pikka sõitu tolmustel kõnnumaateedel lõpuks värviküllase kanjoni servale jõudsime, oli päike kütnud õhusooja 26 kraadini. Võtsin kolme joogipudeliga kaasa kaks ja pool liitrit vett, pistsin seljakotti kaks energiabatooni ja -geeli, kaks banaani ja ühe õuna ning kilejope ja dressipluusi ka, sest kanjonimaal võib ilm väga järsult muutuda.

Kanjoni servalt põhja on püstloodis ligi 200 meetrit. Algul tuleb astuda mööda heledat liivakivi kulgevat lagunenud džiibiteed – teeks on seda järskude astangute ja suurte mõhnadega rada küll liialdus nimetada –, mööduda eelmise sajandi keskel kauboide poolt kaljunukile rajatud plekkseintega ümarast veehoidlast, siis pugeda läbi traatidega karjavärava, mis ei lase avarail karjamaadel uitavail lehmadel eksikombel kanjonisse sattuda, ning viimaks laskuda mööda paksu pehme liivaga järsakut. Kahe ja poole kilomeetri pärast ongi kanjoni põhi käes.

Great Gallery ehk eelajaloolise kunstigaleriini jääb sealt edasi veel kolm ja pool kilomeetrit. Ent astumine pole sugugi kerge: pinnas on kaetud vaheldumisi nii liiva kui kividega, aeg-ajalt tuleb pugeda läbi sääri kriipiva taimestiku. Päike kütab keskpäeval peaaegu lagipähe, ja kui tuul ka ei puhu, lähenevad tingimused mõõduka sauna oludele.

Kadunud kaaslane
Vähemasti on vonklevas kanjonis põnev seigelda. Iga käänaku taga avaneb uus ja üllatav vaatepilt. Siit-sealt jooksevad harukanjonid. Punased-kollased seinad näitavad sõltuvalt pilvedest ja päikesest kümneid eri värvitoone. Taimestikus krabistavad sisalikud – ja kes teab, kes veel. Kõike seda nautlema jäädes võib kulutada terve päeva.

Tõstsin tempot. Seikluskaaslane Laidvee oli raja alguses jäänud pikemalt asju pakkima ning ma ei hakanud teda järele ootama – suur mees, saab ise hakkama küll. Kaartidel märgitud olulise tähise, Suure alkoovi juures küsisin vastu tulnud matkajailt, kui palju maad on veel Great Gallery ehk Suure galeriini jäänud. Nad vastasid, et pool tundi.

Kiirkõnnil liikudes oli üllatus suur, kui jõudsin sinna veerand tunniga. Hiljem uurisin kaardilt, et vahemaa oli umbes 2 km.

Ausalt öeldes ei oska ma indiaanlaste piktograafidest ega petroglüüfidest suurt midagi arvata. Arvestades, et Suure galerii kaljukunsti vanuseks hinnatakse 2000–8000 aastat, tekib küsimus, kuidas need aegade jooksul ära pole kustunud, samas kui tuuled ja veed lõhuvad pidevalt kanjonite suuri seinu. (Laidvee pakkus naljaga pooleks, et ju neid käiakse aeg-ajalt uuendamas.)

Kuid Laidveed ei tulnud ega tulnud. Passisin teda Suure galerii ees veerand tundi, ent tulutult. Siis alustasin, seljakott seljas ja peegelkaamera käes, pooljoostes mööda liivast-kivist kanjonipõhja tagasiteed. Kes teab, mis kaaslasega võis juhtuda.

Pingutus ülesmäge
Oma arust ma üle ei pingutanud, kuid endale hõlpu ka ei andnud. Liivase tõusu kanjoni allservas võtsin kõndides, sest jooksmine olnuks seal energia priiskamine, aga järgnenud astanguil liikusin hüpetega, nii et korra komistasin ja kukkusin. Joogipudelid lendasid laiali, suurema matsu võttis vastu käes olnud kaamera. See töötab siiski edasi.

Kiirustades kulus tagasiteele kõigest 57 minutit, mille, kuni keegi ei ole väitnud vastupidist, võiks kuulutada Suurest galeriist seljakotiga Hobuseraua kanjoni ülaservani jooksmise kohalikuks rekordiks. Õnneks, nagu ilmnes, oli Laidvee elus ja terve. Ta oli otsustanud vahepeal omal käel seigelda.

Kuid igal pingutusel, rekordist rääkimata, on oma hind. Umbes kaks tundi hiljem, kui olime autoga jõudnud tagasi asfaldile ja otsustasime telkida Templi mäe hüljatud uraanikaevanduste lähistel, hakkasid mul soojast õhtust hoolimata külmavärinad. Kananahk tõusis ihule, kõht läks lahti, igasugune söögiisu kadus. Ilmselt olin saanud päiksepiste.

Nii kui telgi püsti saime, pugesin dressides kahe magamiskoti sisse. Korraks tekkis isegi rammestuse tunne. Aga see oli petlik.

Kogu öö oli kohutav. Kõik luud ja liigesed valutasid, hirmsasti. Hommikuni välja. Kui siis telgist välja pugesin, ei jaksanud nelja sammugi jutti astuda. Meelekohtades tuikas. Silme eest läks tumedaks. Kehas valitses nõrkus.

Ju olin eile elumahlad endast välja pigistanud. Liiga vähe joonud, kõigest liitri. Enamiku söögivarudestki tagasi üles kanjoni servale tassinud. Ja salakaval lõunapäike oli näidanud, kelle käes on sealkandis suurim võim.

Kulus tunde, kuni eluvaim tasapisi uuesti sisse tuli. Taevale tänu, et pilved muidu vähimagi varjualuseta metsikul maastikul põletava päikse enda varju surusid. Ju loodusjõud sedapuhku halastasid.