Tätte reisikiri: lõputu nöök kahe saareriigi vahel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte pole ümberilmareisil kaaslastega siiamaani aru saanud, kes ja kust peaks päästma neid piraatide eest.
21. märts, Maldiivi saarestik, varjus 36 soojakraadi, meri +31.
Viimasel korral kirjutasin Sri Lankalt absurdilõhnalisest võimalusest, et peame sõitma kaubalaevale pääsemiseks tagasi Maldiividele. Kes ei ole meie liikumistega nii väga kursis, siis tuletan meelde, et pidime kaubalaevale, mille lastina läbi piraatide vete pääseme, saama laaditud Maldiividelt.
Sõitsime Sri Lankalt 400 miili Maldiividele. Seal öeldi meile, et saame laevale Sri Lankalt. Sõitsime tagasi Sri Lankale, kus nädala möödudes sai selgeks, et selle laevakompaniiga on asjad väga segased ja valisime uue teenusepakkuja, kes lubas meid pardale võtta
22. märtsil Maldiividelt. Põrutasime tagasi Maldiividele, kus praegu viibimegi.
Oleme juba kaks nädalat aega parajaks teinud. 22. kuupäevast sai 26., siis 29. ja viimane info lubab, et saame kaubalaevale 1. aprillil. Loodame väga, et seal ei tule mingit aprillinalja.
Kuna me ise suure laevaga kaasa sõita ei saa, vaid peame lendama Türki Marmarisse, kust oma laevukese kätte saame, on segadust palju olnud – lennukipiletite ostmised ja äraütlemised jne. Nüüd ongi seis selline, et meie Marko Matverega lendame siit ära 25. märtsil, kapten Toonart Rääsk ja Raul Normak jäävad aga ootama laevale laadimist ja lendavad alles seejärel Euroopa poole. Meie suurt ühtekuuluvust rõhutab asjaolu, et keegi päris täpselt ei tea, mida teine vahepeal selle ajaga peale hakkab. Igal juhul oleme kõik eri paigus. Selleks peab elama 17 kuud kitsal pinnal ninapidi koos, et sellest aru saada.
Valmis kibeleb tuurile
Oleme jälle üle kahe nädala Maldiivide atollisaarestikus ringi tiirutanud. Eelmisel korral olime siin üle kuu aja, nii et varsti saab kaks kuud paigalseisu, mis on ka meie Eestisse saabumise kuupäeva pea kolm nädalat edasi nihutanud. Praeguse seisuga jõuame kodumaale enne jaanipäeva. Pidime jõudma 3. juunil.
Aga eriti me oma praeguse olukorra üle ei põe, sest, uskumatu küll – eriti minul, kes kuumast täiesti tüdinenud –, on isegi veidi kurb jätta seljataha igavene suvi, milles oleme 16 kuud elanud. Veel paar päeva on jäänud lennukini, mis viib mind siit Frankfurti ja sealt Türki. Praegu teemegi reisi viimaseid ujumisi ja snorgeldamisi soojas meres, sest Vahemeres on praegusega võrreldes juba üsna kodune kliima.
Lisaks on pardal päris mõnus seltskond, kellega koos päevi õhtusse saata. Kolmandat korda on meiega Aarne Valmis, seekord naise Veronikaga. Aarne ei taha vist seniajani uskuda, et me ei hakka kohe saabumise suvel tuuri tegema, ja käib seda aina üle küsimas. Ta pole vist kursis, et nüüdisajal leidub igasuguseid sidevahendeid, mille kaudu suhelda.
Tegelikult meeldib Aarnele meie laeval väga ja ta tunneb end siin päris koduselt. Naine on tal kah tore, aga igatseb pärast kahenädalast lahusolu raskekujuliselt oma nelja kassi järele ja ei püüagi mõista, mille järele meie kõik siin igatseme.
Veel on pardal Üllar Saaremäe teatrimaailmast. Tema on kuidagi eriline kingitus just Markole. Mõlemad lausa ärkavad varem, et saaks rohkem aega koos veeta, ja muidugi lähevad ka oluliselt hiljem magama, kui see meil tavaks on.
Milleks see Fred?
Veel on pardal Maarja-Liis Ilus oma Fred Krigeriga või Fred koos Maarjaga, ei teagi, kuidas oleks õige öelda. Algul venisid meil küll näod veidi mossi, kui kuulsime, et Maarja võtab mehe kaasa, aga Fred on olnud vahva sell ja püüdnud meile palju kala, ja ta isegi ei pane väga pahaks, kui vean vahel Maarja mõneks ajaks kuskile eemale, et talle uusi laule ette ümiseda ja temale laulmiseks välja pakkuda. Koos on nad teinud meile mõned väga jumalikud koogid.
Aeg on siin möödunud väga kiirelt. Täna on koos selle seltskonnaga viimane õhtu ja plaanime korralikku pidu, kuigi eile oli meil kevade alguse puhul ühel väikesel saarekesel isegi liiga korralik pidu. Laulsime palju, grillisime lõkkel palju kala ja kõike muud oli kah palju.
Mind ootab Türgis paar nädalat korralikku puhkust pärast kahekuulist mittemidagitegemist. Siis asume Vahemerest lõpuspurdile, et kahe ja poole kuu pärast jõuda koduvetesse kesk valgeid öid.