Tätte reisikiri: piraadivete ootel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte tungib ümberilmareisil kaaslastega saarele, kus nad pole teretulnud.
7. veebruar, Maldiivi atollsaarestik. Käes on reisi kõige kummalisem aeg. Oleme siin saarestikus juba üle kahe nädala tiirelnud ja teist sama palju ootab ees. Osalt on süüdi meie leping kaubalaevaga, mis peaks meid viima läbi piraatidest ohustatud ala, ja kuigi meil on raha makstud, ei ole ikka veel täpselt selge, kust ja millal nad meid oma tekile tõstavad.
Viimased jutud on, et peame sõitma umbes seitse päeva India ookeanil vastu tuult ja vastu hoovust tagasi Sri Lankale, kus olime juba kuu aega tagasi.
Maldiivid on suur saarestik, kus umbes tuhat saart on laiali ligi tuhandekilomeetrisel mereribal. Samasugust saarestikku kohtasime Prantsuse Polüneesias – Tuamotu.
Aga kui sealsed saared olid kas päris tühjad või väikeste armsate külakestega ja võisime minna, kuhu ise tahtsime, siis siin on 95 protsenti saartest eravalduses ning täis ehitatud hotelle ja mere kohal vaiadel bangaloid. Üldjuhul meid kuskil saarele ei lubata ja palutakse isegi, et sõidaksime oma laeva veidi kaugemale ankrukohta, et ei rikuks turistide merevaadet.
Puhkajatele on see koht muidugi üliluksuslik ja privaatne ning 2000 USA dollari eest ööpäevas saad tunda kerget paradiisilõhna. Oleme meiegi seda tunda saanud – kas pikkade ja keerukate läbirääkimiste tulemusena või ootame pimedat ja hiilime vaikselt oma kummipaadiga saarele ja imbume märkamatult sisse.
Paar päeva tagasi olimegi pimeduse varjus õnnelikult jala maale saanud, otsisime üles spaa ning nautisime täiega saunamõnusid, kui saabusid turvamehed ja meid kui pätte ülemuse ette talutasid. Kapten Toonart Rääski keeleosavusega lõpuks siiski kõik sujus ja võisime isegi baaris väikese veiniõhtu maha pidada.
Kallid eined
Maldiivid on korralik islamiriik ja alkoholi kuskil ei müüda. Seda ongi võimalik saada vaid nn resort’idest. Kohalikud usuliidrid võitlevad aktiivselt, et sellised patupesad riigist kaoks – riigist, mis püsib püsti tänu turismile. Siinkohal tahaks tänada lahkunud vahetusmehi Häälesid ja Ossinovskeid, kes kinkisid meile õhtusööke, mida me ise endale kinkida ei raatsiks. Keskmine praad maksab umbes 600 krooni ja näiteks õlu sada krooni, tavaline pudel veini ligi tuhat krooni.
Näete, räägin ikka kroonides. Lahkusime krooniajal ja nii arvutame igas uues riigis valuutakursse ikka kroonideks, et poes aru saada, mis kui palju maksab. Vahetusmadrused tunduvad vahel lausa reeturitena, kui arvutavad asju eurodeks ja meie oma väikeste tühjade peakoludega peame kõik ümber rehkendama kroonideks. Peakolud on tõesti üsna tühjad.
Mida rohkem on passimist nagu praegu, seda vähem peas miskit liigub. Vahel hakkab päris hirm, kui avastad, et mitu tundi pole ühtki mõtet läbi pea lipsanud. Vaikselt loodan, et äkki on see millekski hea – nagu mediteerimine või nii.
Me ei sõida päevas keskmiselt rohkem kui 5–10 miili. Ülejäänud aja ei tee suurt midagi. Ootame Raul Normaku hommiku-lõuna-õhtusööke, vedeleme koikudel, loeme raamatuid (mida vahetusmehed vahel targa peaga meile toovad; meie kaasavõetud raamatukogu on loomulikult ammu läbi loetud). Ujume päris palju.
Õigemini snorgeldame: see on toru, maski ja lestadega veepinnal hulpimine ja vee alla vaatamine. Õnneks ei saa sellest tegevusest iial küllalt ja mulle annab see väikese õigustuse siin kuu aega paigal püsida.
Äravõetud kohad
Meri on kristallselge, korallid kirkavärvilised ja troopilised kalad oma igapäevatoimetustes ei muutu iial igavaks. Kalu on siin paksult nagu kalakasvatuses või akvaariumis. Praegu on meid pardal vaid kuus inimest ja seegi suurendab rahutunnet hinges.
Viimasel ajal on meid olnud pidevalt üheksa-kümme ja siis on juba natuke liiga suure pere tunne; enamasti on koht, kus oled harjunud aasta otsa istuma, kellegi poolt ära võetud ja siis enam ei teagi, kus olla. Muidu mul elus ei ole selliseid asju, et see on minu istekoht, see on minu tass, see on minu lusikas, aga siin suhteliselt kitsal pinnal hakkad vägisi oma privaatsuse eest võitlema ja sellised detailid muutuvad väga oluliseks.
Mõni päev tagasi saime kätte uue nn parasailori – väga hea eespuri. Eelmine, mille soetas meile Nordea pank, kulus suurest kasutamisest ja kõvast päikesest läbi ning kärises ühel kurval hetkel ribadeks.
Nüüd saatis Ergo Kindlustus uue punase parasailori ja kiirelt tegime ka esimese katsetuse – väga ilus oli. Ootame aina taganttuuli, et nendega mõnusalt kodu poole liikuda, kui ükskord siit Maldiividelt pääseme ja jälle liikuma saame.
Praegu aga paistab veel kümme päeva samasugust logelemist. Eks logeleme siis. Võib-olla on kunagi kodus sellele tore mõelda, kuidas ei pidanud kuu aega midagi muud tegema kui vedelema. Sooja päeval varjus 35 kraadi, öösel 29.