Tätte reisikiri: aitäh, «vana», et olid armuline

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sri Lanka teepõllud: 
kunagi ajasid inglased siin suuri varandusi kokku.
Sri Lanka teepõllud: kunagi ajasid inglased siin suuri varandusi kokku. Foto: Jaan Tätte

Jaan Tätte poleks enda sõnul osanud arvata, et parimaks ajaks ümberilmareisil saavad... eks lugege, mis!

13. jaanuar. Maldiivid. Oleme ankrus Male saarekese juures ja ootame luba maale minna. See on alati vaikusehetk, mis on määramatu suurusega. Maldiivid on atollsaarestik, nagu neid nägime Polüneesias Tuamotul.

Aga kui seal olid saared üksikute majadega imekaunid palmisaared, siis Male on eemalt vaadates väike kaootiline linnake, mis hädavaevu saarele ära mahub.
Viimasel korral lõpetasin reisiaruande samas olukorras Sri Lankal tolli oodates. Seal veetsime ligi nädala Galle linnas. Sõime mõnusalt väljaspool laeva ja andsime koka kohuseid täitvale Raul Normakule puhkust.

Galles muidugi palju teha pole, kui sa pole just turist, kes on sinna sõitnud päevitama ja murdlainetes hullama. Reisi algupoolel käisime meiegi vahel kaunites randades ujumas, aga nüüd ei teki küll mõtet, et peaks kindlalt ujuma minema. Umbes nii, nagu Eestigi saarlased ei käi eriti ujumas ja ei oskagi enamasti ujuda.    

Ühel päeval otsustasin suure teesõbrana, et kui olen juba teemaal, siis otsin peene koha, kus maitsta parimat Sri Lanka, vana nimega Tseiloni teed. Leidsingi ilusa teemaja ja palusin parimat, mis neil on. Mulle toodi ette peen serviis ja paluti oodata.

Lõpuks saabuski aurav kann ja piduliku näoga ettekandja. Minu suureks hämmastuseks ja pettumuseks tuli kannu kaane vahelt välja valge niit, mille küljes rippus kollane silt nimega Lipton. Minu pahurdamise peale ütles kelner, et see on parim kohalik tee. Eks nad ise tea.

Raske töö mägedes
Võtsime jällegi ette reisi sisemaale kahe ööbimisega hotellides. Kui Bali on täis riisipõlde, siis Sri Lanka on täis mäekülgedel kulgevaid teeistandusi, mille inglased siia kunagi rajasid ja kust suuri varandusi kokku ajasid. Kõik see tundub silmale imekaunis. Üksnes looduskaitsjad on mures, et saare kaunis loodus on asendunud põldudega. Bambusmetsadega loodusparke kaitsevad nad karmilt.

Teeistanduste töö käib käsitsi, sest ükski masin ei suudaks nii kaljustel ja järskudel nõlvadel liikuda. Tekkinud on väike rahvuslik probleem, et haridust saanud noored ei taha minna teed korjama, ja nii nägime teepõõsaste vahel askeldamas pigem vanureid.

Ei tea, kes pärast neid küll saagi kokku kogub. Töö on raske: seljas raske kott, kuhu üksikute peotäite kaupa üle pea lehekesi poetada. Hiljem tuleb need kuni 30-kilosed kotid tassida pikki kilomeetreid kokkuostjatele.

Teisel päeval käisime Adam’s Peakil, üle 2000 meetri kõrgusel mäetipul, mille otsas asub budistlik klooster. See on kohalikele ülipopulaarne palverännaku sihtpunkt. Teele mäe otsa tuleb asuda kell 2–3 öösel, et jõuda päikesetõusuks kohale.

Kogu rada on üks suur trepp, mis on tihedalt täis palverändureid, kellega koos – aeg-ajalt trügides, aeg-ajalt sabas oodates – üles turnid. Päris raske katsumus, kui iga päev just teekotiga mäekülgedel ei turni.

Olin seda korra juba paar aastat tagasi teinud, mistõttu nautisin hommikust magamist ja jalutuskäiku päikesetõusul budistlikus usulinnakus mäe jalamil. Tore oli jälgida iseenesestmõistetavaid usurituaale, mis täidavad siinsete inimeste elu sünnist surmani.

Tore oli vaadata, kuidas väike rongkäik laulu ja trummidega käib iga poe ukse taga ja annab väikese tasu eest õnnistuse algavaks äripäevaks. Tore oli mähkuda lõhnaküünalde aroomi ning tore oli ise panna mõned suitsuküünlad liiva sisse ja soovida midagi. Ja tänada. Ja tore oli näha mäelt saabunud meeskonnakaaslaste väsinud, aga uhkeid ilmeid.

Hakkab kahju
Lahkumine Sri Lankalt oli mõneti pidulik. Vähemalt minu hinges. Meretee sealt Maldiividele oli meie viimane ookeaniületus. Viimased neli ööpäeva India ookeani. Oleme seega ületanud Atlandi, Vaikse ja India ookeani.

Seda poleks uskunud enne reisi algust, kui oli ees ootamas sadu imelisi saari ja rahvaid ning kümneid eksootilisi riike – poleks osanud arvata, et parimaks ajaks sel reisil saavad tühjad ja lagedad veeväljad, kus nädalate kaupa ei ole midagi peale lõputuna näiva vee.

On vaid meie laev, inimesed laeval ja sina ise oma suurte ja väikeste mõtetega. On öised vahikorrad lõunataeva all, hommikusöögid, lõunasöögid, õhtusöögid; on igapäevased jutud; on palju lesimist koil ja lakkevahtimist; on tuult ja tuulevaikust. Ja on palju rahu hinges. Enam meil nii pikki veteületamisi ees pole ja sellest on kahju.

Eelnevalt oli vast meil kõigil väga suur aukartus kõigi ookeanide ees ja kerge kõheduski hinge salasopis. Nüüd on see tehtud ja «vana» oli meile armuline. Me ei põrkunud päris kõigega, mida suurel veel pakkuda on.

Nägime sõbralikku merd, rahutut merd, hoiatavat merd, aga mitte päris kurja. Viimased neli päeva oli nagu paitus – paras tuul, algul küll veidi vastu, aga lõpuks suisa tagant. Saime päikest ja saime mõnusat pilvealust jahedust suurte vihmahoogudega, mille all end lahedalt pesime. Kõik pardal olid rõõmsad ja elu oli tore.

Nüüd ootab ees pea kuu aega Maldiivi saarestikus, kuhu kuulub tuhandeid saarekesi 1500-miilisel mereribal. Algab uus seiklus, mis lõpeb siinkandis meie laeva nn kaubalaevale tõstmisega, mis eeldatavasti transpordib meid ohutult läbi piraatide kontrolli all olevate vete.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles