Tätte reisikiri: raju räsib laeva

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mälestus kogu eluks: kapten Toonart Rääsk on saanud endale ahtrit ehtinud Eesti lipu.
Mälestus kogu eluks: kapten Toonart Rääsk on saanud endale ahtrit ehtinud Eesti lipu. Foto: Jaan Tätte

Jaan Tätte saab ümberilmareisil tunda, kuidas loodus käib mängeldes üle sellest, mille inimesed on teinud.

3. jaanuar, Sri Lanka, Galle linnake. Aasta tagasi tundus lausa arusaamatuna tõsiasi, et ühed jõulud tuleb meil veel merel olles. Tohutult kauge tundus see aeg. Nüüd on see aga käes. Kunagi ei ole olnud lihtsam soovida iseendale uueaastasoovi – jõuda elusalt ja tervelt koju.

Kõik 2-kuupäevad on meil olnud tähistamist väärt. 2. oktoobril lahkusime Piritalt ja kui algul tähistasime, et kaks kuud merel oldud jne, siis eile oli juba päris lootustandev tähistada «5 kuud koduni». Kokku tuleb reisikuid 20 ja iga viie kuu tagant vahetame ahtris Eesti lippu. Nii saab meist igaüks mälestuseks ühe tuultest ja tulisest päikesest räsitud lipu. Eile sai ahtrisse lipp, mille all peaksime koju tagasi jõudma.

23. detsembril jätsime selja taha Indoneesia ja alustasime ülesõitu India ookeanist. Kaks eelnevat ookeaniületust andsid meile piisavalt rahulikku meelt ja kuna ka ilmateade näitas mõnusat parajat taganttuult, siis erilist numbrit me eesseisvast ei teinud. Esimesel päeval oligi 6–7 meetrit taganttuult, liikusime spinnakeriga ja aitasime Raul Normakul hakkida süldiliha.

Tasapisi, nagu mõni kogub padjapüüri sisse raha, oli Raul siit-sealt vargsi kogunud laeva külmkappi vajalikke juppe jõulusüldi jaoks ja sült tuli tõeliselt hea.

Sõime seda Eesti sinepi ja sooja keedukartuliga. Ilm lubas ka jõululaupäeva kuidagiviisi ära pidada ja lunastasime jõulumehelt välja ka oma loosipakid, aga pidu pikaks ei kujunenud, sest tuul aina tõusis ja lained aina kasvasid.

Marko Matvere andis veel korraliku meie tellitud kontserdi kirikulauludest ja koos väikese plastmassist kuusekesega tuli korraks isegi jõulumeeleolu. Siis aga algas maru, mis kestis neli ööd-päeva.

Katsumus vahikorras
Oleme reisil ennegi kõva tuult saanud, aga mitte nii kaua järjest. Tuul oli otse vastu, pidime krüssama ja õiget kurssi Sri Lankale ei saanud hoida, vaid suundusime kuskile India keskpaiga poole lootuses peatsele tuulemuutusele. Kõigele lisaks oli päris tugev vastuhoovus, tugevam meie automaatroolist, ning üle pika aja saime ka rooliratast kangutada.

Kui tavalised vahikorrad seisnevad rooli kõrval istumises ja pardanäidikute, silmapiiri ning tähistaeva vahtimises, siis nüüdsed vahid olid päris kõva katsumus.

Pärast kolmetunnist rooli hoidmist 4–6-meetristes lainetes tuulepuhangutes kuni 24 m/s olid lõpuks omadega päris läbi.
Laev ragises ja paukus suurtest pingetest. Sõitsime kahe rehviga nii groodil kui genul, et laeva säästa, aga ühel ööl kõlas siiski röögatus «kõik mehed tekile!».

Groot ehk suurpuri oli masti küljest lahti pääsenud, ülalt rebenenud ning hulpis nüüd laeva kõrval märatsevas meres, olles veel poomi küljes kinni. Pidime purje kiiresti merest kätte saama ja laeva katusele poomi külge tagasi siduma.

Suures tuules on see kõik paras hull mässamine. Sellisteks puhkudeks on Marko laeval väga vajalik mees, kes ülikiiresti mõtleb, täpselt tegutseb ega satu paanikasse. Nii saigi see asi päris ruttu klaariks ja vahist vabad mehed üritasid edasi magada.

Magamine sellises meremöllus on küll rohkem sümboolne ja meenutab «kummituba», kus inimene on ringi keskel ja kõik talle ringiratast hoope jagavad. Kokkuvõttes oli päris kosutav kogemus olla kottpimedas öös suurtes lainetes hüppava laeva libedal katusel, kaela sadamas rajuvihm, ja püüda seal purje päästa.

Haavade lakkumine
Vihma sadas selles tormis üldse harjumatult palju. Öösel paksude pilvede all vahis olles ei näe merd ega taevast, on vaid laeva punarohelised käigutuled. Kui päeval annab süsimust pilv teada lähenevast suuremast tuuleiilist, siis öösel, kui tunned esimesi vihmapiisku, tuleb tugevamini rooli külge klammerduda, sest kohe tuleb taevast alla raske valge valusasti nüpeldav vihm ja tuul tõuseb sekunditega näiteks 16-lt 21ni.

Aga lõpuks tuul kuidagi märkamatult rauges ja muutis isegi nõnda suunda, et saime võtta kursi otse Sri Lankale, sõites vaid eespurjedega. 31. detsembri lõunaks olimegi ankrus maa lähedal ja tegime ettevalmistusi aastavahetuseks.

Samal ajal hakkasime üle vaatama tormikahjustusi ja haavu lakkuma. Tormis oli rebenenud grootpuri (nüüdseks vahetatud uue vastu); üles ütelnud generaator (juba oma jõududega parandatud); rivist väljas üks kahest mootorist (starter ja relee läbi kärsanud, loodame peagi uue saada); katki veepump, mis toidab mereveega köögi kraanikaussi, ja kaks WC-potti (juba korras); kajutite seintelt alla kukkunud riiuleid jms; eest hüpanud üks pesuruumi uks; rikkis üks külmkappidest. Ja igasugu pisiasju veel. Vaid inimesed pidasid hästi vastu ja aastavahetuspidu kujunes arvatust pikemaks.

Meie pidulik õhtusöök seaprae ja hapukapsaga oli juba kell kuus õhtul ja tundus uskumatu, et tuleb südaööni vastu pidada, aga võtsime kenasti uue aasta vastu nii kohaliku aja kui ka Eesti aja järgi kolm ja pool tundi hiljem. Uhke pidu oli, kuna lõppenud aasta oli uhke ja lootused algavaks aastaks on väga suured.

Nüüd oleme Sri Lankal lõpetanud õnnelikult kõik tolli- ja piirivalveprotseduurid. Enamasti oleme kogenud, kuidas ametnikud annavad mõista, et tahaks nagu väikest kingitust. Seekord lausa näidati näpuga, et tahan seda, seda, seda. Eks nad siis said, mida tahtsid, ja tänu sellele läheme homme suurt teeparadiisi saart avastama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles