Tätte reisikiri: mehed said tantsu eest tünga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte tõdeb ümberilmareisil, et on endiselt totaalne äraeksija.
24. november, Lõuna-Hiina meri. Oleme teel Singapuri poole, kuhu peame jõudma alles nädala pärast, kuigi sinna on vaid kahe päeva teekond. Nõnda teeme vaikselt aega parajaks. Päeval sõidame mõnikümmend miili, öösel oleme kalda lähedal ankrus.
Olukord laevas on muutunud.
Nii nagu igal asjal elus on omad nullpunktid, nii on vist praegu ka meie ilmareisiga. Vähemalt minu peas. Pärast toredat puhkust Balil oleme liikunud mõnisada miili tuulevaikuses mootorimürina saatel, ja kui pole tuuleõhku, pole ka miskit hingata.
Päike paistab seniidis ja erilisi varje laeval ei teki, nii et kui tahad olla päikese eest varjus, siis need vähesed kohad on juba enne sind ära võetud ja jääb üle kajut, kus sooja 35 kraadi ja higi aina voolab. Aeg-ajalt tuleb voodilinad päikese kätte kuivama viia.
Haisvad mülkad
Öösel magades muutub vahel olukord talumatuks. Siis koperdad üles tekile ja loodad nõnda ööjahedusesest kosutust saada, aga ööjahedust ei ole.
On vaid tähed taevas, mis kodule lähenedes aina tuttavamaks muutuvad; juba leiad tähtkujusid, mida oled harjunud koduõuel seistes vaatama.
See nullpunkt vist tähendabki kõige rohkem seda, et mõtted liiguvad aina enam kojujõudmise poole ja mängid mõttes juba mänge, kuidas see ükskord poole aasta pärast kõik juhtuma saab. See kõik ei ole enam hoomamatus kauguses.
Liigume piki Indoneesia rannikut ja peatume saartel, mille nimegi ei viitsi meelde jätta. Indoneesia on väga tiheda asustusega ja meie otsitud külakesed on keskmiselt 100 000 elanikuga lärmakad, vingused ja arusaamatult räpakad paigad.
Kui seisad tänaval keset seda hullust, silmad vingust kipitamas ja pea lärmist huugamas, kogu keha kaetud tolmu ja higiga, ja kui siis korraks mõtled Eesti peale, saad aru, milline tohutu õnneloos oli sündida Eestis ja ei kuskil mujal. Palju õnne meile kõigile!
Olude sunnil pidime peatuma neli päeva Indoneesia kümne miljoni elanikuga pealinnas Jakartas. Õnneks oli jahtsadam linnast veidi eemal, muidu me seal olla poleks suutnud. Jahtklubist linnaminek tähendas nagu väljumist kosmoselaevast avakosmosesse – elamiseks kõlbmatusse keskkonda.
Oli kirjutatud, et Jakarta meenutab oma kanalite süsteemiga Amsterdami, aga need kanalid olid hingelämmatavalt haisvad prahti täis mülkad ja kogu seda linnaosa, kuhu postkontorit otsides sattusin, täitis talumatu lehk.
Olen oma isa sõbrale Saare Kaljule Viljandist saatnud igast võimalikust paigast, kus peatume, postkaardi. Kalju on kirglik filatelist ja minu Puiatu 8-klassilise kooli kauaaegne direktor.
Usun, et ta saab meie reisist päris toreda templite kogu. Ka mulle on see tegevus päris kasulik, sest postkontorit otsides eksin alati ära ja näen urkaid, kuhu muidu ei satuks. Arvan, et need, kes kunagi ei eksi, näevad ainult seda, mida tahavad, ja väga palju maailmast jääb neil avastamata.
Innustav majaproua
Olen totaalne äraeksija. Olin juba aasta otsa töötanud näitlejana Tallinna noorsooteatris ja elanud Kalamajas, kui ikka ja jälle ei leidnud etendusele minnes oma teatrit üles ning jõudsin alati millegipärast mere äärde Patarei vangla juurde.
Ühe eksimuse tegin Jakartas veel. Või õigemini – saime täiega petta. Enamiku ajast Jakartas veetsime luksuslikus konditsioneeritud jahtklubis Batavina Marina. See oli valgetele ehitatud palee, aga meie rassikaaslasi seal polnud ja ei tea, kas oli üldse kunagi olnud. Kogu Jakartas ei kohanud me ühtki endasarnast turisti. Hinnad olid seal samuti luksuslikud ja nõnda istusime rohkem jahedas ruumis ega söönud-joonud suurt midagi.
Ühel õhtul teatas majaomanik, uhke proua, et täna on meile kõik tasuta, kui oleme õhtul nõus tantsima. Olime nõus – kui nägime lauale kantavaid ääreni täis veiniklaase ja uhkeid sööke. Muusika pandi mängima ja öeldi, et tantsige nüüd. Ajasime end püsti, tegime väsinult mingeid tantsuliigutusi ja proua aina õhutas: hoogsamalt, hoogsamalt!
Nii me, suured mehemürakad, seal ringis hüplesime, kui korraga hüplesid nurga tagant välja jaapanlastest profifotograafid ja filmimehed ning hakkasid meid üles võtma.
Ju me oleme nüüd mingite suurte restoranireklaamide peal. Kui lõpuks väsinult lauda istusime, et tasuta veini maitsta, selgus, et tegu on vaid morsiga. Meie pettumus oli väga naermaajav.
Peagi, nii mõne päeva pärast, ületame teist korda ekvaatori. Teeme Marko Matvere ja kapten Toonart Rääskiga vaikselt ettevalmistusi suure tseremoonia läbiviimiseks. Kombekohaselt saavad kõik esmaületajad endale uued nimed. Henseldamist ootavad vahetusmadrused + nende uued nimed:
Heidi Välling – Vaikiv Korall;
Raul Välling – Tundmatu Lind;
Aarne Valmis – Lähenev Pilv;
Olari Murumaa – Väike Mereelukas.