Tätte reisikiri: karmide keeldudega pühapäev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte satub ümberilmareisil kummalisele saarele, kus kehtivad imelikud reeglid.
Cooki saarestikust Rarotonga saarelt võtsime ette 600-miilise meretee Niue saarele. Sõitsime viis ööpäeva mõnusas taganttuules ja pidasime maha ka jaaniõhtu. Lõkkeks oli neli küünalt, mille olime sunnitud plastpange panema, kuna tuul neid alalõpmata ära puhus.
Laulsime ära kõik teadaolevad jaanipäevalaulud ja läksime peagi magama, kuna öised vahikorrad nõuavad korralikku distsipliini.
25. juunil hakkaski paistma Niue saar. Eemalt vaadates on see nagu hiiglaslik ühtlane pannkook, mille serva paksus on 30 meetrit. Niue, hiiglaslik kivistunud korallkamakas, asub üksinda keset lagedat ookeani, lähim saar Tonga on 200 miili kaugusel. Niuel elab umbes 1600 inimest, aga on omaette riik, oma keel, oma parlament, peaminister ja kõik muu, mis riigist riigi teeb.
Eraldatust muust maailmast rõhutab korraliku sadama puudumine, kuna 60 km ümbermõõdu juures pole saarel ühtki looduslikku sadamakohta. On vaid ohtlikud kaldakaljud, kust paiskuvad taevasse 30-meetrised veesambad.
Meiesugustele oli siiski betoonist valatud väike kai, kuhu ilusa ilmaga kummipaadiga ligi pääses. Paat tuli küll kraanaga ruttu kaile tõsta, et lained seda sodiks ei peksaks.
Võtsime Raul Normakuga endale kolmeks ööks väikese majakese, kus ülimõnusalt aega veetsime – seda mõnusamalt, et ühel ööl saabus korralik torm, mis nii meie laeva kui laevalolijad tõsiselt läbi raputas.
Sellised väikesed puhkused on hädavajalikud – olla korraks omaette. Enne reisi ei osanud arvata, et üks raskemaid katsumusi saab olema ühiselu. Meid on laeval pidevalt kaheksa-üheksa inimest ja väikese pinna kohta on seda päris palju; lisaks kummipaadiga maalkäimised, mis muudavad meie elu veidi pioneerilaagri sarnaseks: koos läheme, koos tuleme, teeme kõike koos. Pärast väikest puhkust hotellitoas on seda jälle kergem taluda.
Lubamatud laulud
Niuel on 17 kirikut või pühakoda. Väga karmid on reeglid pühapäeva pidamiseks: ei tohi autoga sõita, ei tohi ühtki tööd teha jne. Just pühapäeval otsustasin teha pikema jalutuskäigu mööda saart, kui sattusin peagi maja juurde, kus renditi jalgrattaid.
Sain aru, et täna nad ei tohi mulle rattaid laenutada, aga piilusin ikkagi hoovi peale. Kaks meest, parlamendiliige ja koolidirektor, istusid rõdul ja kutsusid mind üles. Neil oli hommikul kell kümme lõpetamisel suur pudel rummi.
Mulle pakuti hommikusööki ja uurisin kiiruga kõike selle saare kohta. Mehed kiitsid saart taevani ja ühe silmast tuli isegi pisar, kui ta püüdis seletada, kui suur on tema armastus selle maatüki vastu.
Üsna pea nägin Marko Matveret mööda kõndimas. Kutsusime ka tema üles.
Proovisime samuti rummijooki ja päevake aina veeres. Ühel hetkel otsustas Marko tänutäheks külalislahkuse eest laulda ühe eesti laulu, aga juba pärast esimest salmi suleti Marko suu. Selgus, et pühapäeval laulmine on kõige suurem patt kiriku vastu ning mehed piilusid hirmunult ringi, ega keegi ometi kuulnud.
Laastav torm
2004 käis üle Niue torm tuulekiirusega 100 m/s ja pühkis ära kõik, mis oli natukenegi kalda lähedal või nõrgalt ehitatud. Kogu saar on täis tühje vundamente, mille peal olid kunagi majad. Lisaks on saarel sadu terveid maju, mis seisavad tühjana, autod ukse ees, sest pärast tormi hakkasid inimesed saarelt massiliselt lahkuma. Uus-Meremaale läks umbes 5000 inimest. Praegusele 1600 elanikule tundub 17 kirikut ilmselgelt palju.
Põhitegevus on saarel muruniitmine. On näha, kuidas mets ja võsa tahavad jõuga õuedesse trügida. Hooldatakse ka neid külasid, kus inimesed enam ei ela. See pole hooajatöö nagu meil, vaid kestab terve aasta. Saare põhiliseks hääleks on kukkede kiremine, murutraktorid ja trimmerid ning lainete mürin vastu kaljusid. Kohalikud on uhked, et nende saarel ei varastata mitte kunagi mitte midagi, ja see tundub tõsi olevat.
Kõikjal mööda saart on laiali tohutul hulgal hauaplatse, nagu ka paljudel eelmistel saartel. On komme, et lahkunud tuleb matta oma maatükile. Haud ei ole sügav auk nagu meil, vaid surnu jaoks valatakse betoonist kast, mille ülemine osa ulatub maapinnale ja mis samuti kinni tsementeeritakse.
Pärast Niuet sõitsime 200 miili edasi Tonga kuningriigi poole. Praegu oleme Vavau saarel. Viimase merereisi sisse jäi sündmus, mis nõuab veidi läbimõtlemist: ületasime kuupäevajoone ja sattusime 29. juunist otse 1. juulisse. Imelik.
Vahetusmeestest on endiselt pardal Irina ja Oleg Ossinovski, tõeliselt toredad inimesed; juurde on saabunud paari moodustavad Annika Urm ja Kristjan Kaleviste. Kristjan on rõõmus sell ja teab päris palju veiniasjandusest, Annika teab väga palju Kristjanist. Üheksas liige on kunagi maadlusega tegelenud kõva matkamees ja muhe sell Heiki Kruusalu, muidu tore mees, aga kipub maadlema.
Ütlen talle küll, et olen vaikne ja rahuarmastav inimene, aga juba olen jälle laevatekil pikali, Heiki istub võiduka näoga mul seljas ja hoiab mind valuvõttes.