Krimm kutsub nostalgitsema

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Verni Leivak

Kel vähegi nostalgilist igatsust või soovi saada aimu, kuidas elati Nõukogude Liidus 20 aastat tagasi, sõitku Krimmi.

Ukraina koosseisu kuuluva Krimmi Autonoomse Vabariigi pealinna Simferoopoli päevinäinud lennuvälja ümbritsevad leekivad mooniväljad ning aja, mis Riiast väljunud lennukil kulub jaamahoone lähedale sõitmiseks, täidab rappumine, justkui sõidaks trammiga.

Piirivalvurid kontrollivad passe äärmise hoolikusega ning paar ametnikku – peas kuklasse lükatud tohutud vormimütsid ehk furažkad – jälgivad ülimalt tõsisel ilmel, et keegi loata üle kollase joone ehk sümboolse riigipiiri ei astuks. Nalja siin ei mõisteta ning muu hulgas küsitakse ilmtingimata, millise eesmärgiga me Euroopa Liidu kodanikuna ehk viisata riiki külastame.

Otsekohe saab Simferoopolisse saabuja ka ülevaate kogu Nõukogude Liidu autotööstuse hittidest alates põrisevatest Zaporožetsitest ja lõpetades kurbade silmadega LAZ-bussidega.

Kui kesklinn oma tänavapostidele riputatud ruuporitega, kust kostab nii uudiseid kui ka katkematut diskomuusikat, välja arvata, mõjub pealinn üsna minnalaskmismeeleolulisena – et rohi jaanipäevaks haljasaladel kõrgeks, st põlvini kasvab, on elementaarne.

Sama elementaarne kui Lääne-Krimmis Sevastoopolis ühel sellisel haljasalal mäletsevad neli kaamelit, kelle seal maikuus esinenud tsirkus lihtsalt maha jättis ning kelle saatus – nagu ka arvukate hulkuvate kasside ja koerte oma – kellelegi korda ei lähe.


Asi muutub administratiivkeskusest välja sõites. Kui valida tee ida poole, Feodossia ja Kertši kanti, meenutavad hunnitud peisaažid Kreekat, lääne suunas, kuhu jäävad Jalta, Alupka ja Alušta, ei jää aga vaated millegi poolest Lõuna-Prantsusmaale alla. Pigem ületavad neid.

Õhk on aga kõikjal suisa kristalne – ega siia asjata ammustest aegadest sadu sanatooriume rajatud ole.
Ka inimesed on erinevad. Ida pool on Krimmi elanikud, kelle hulgas leidub tatarlasi, türklasi, kreeklasi, ukrainlasi, venelasi ja keda iganes, kahtlemata avatumad ja siiramad – huvilisi, kes tulevad küsima, kust pärit olete, jagub kümnete viisi. Urbaniseerunud läänepoolsetes turistilõksudes, kuhu põhiliselt saabuvad suvitajad Venemaalt ja Türgist, ei tunne teie päritolu vastu keegi huvi. Aga lahked ja sõbralikud ollakse ikka.

Muidugi ei pruugi see puudutada teenindajaid. Toidukohtades ja poodides sõltub kõik teenindaja tujust, aga ka kvalifikatsioonist – ilmselt palgatakse kõrghooajaks ettekandjaiks ka täiesti teenindamiskogemuseta inimesi.

Nõnda peab tassi kohvi enamasti vähemalt veerand tundi ootama, keerulisema tellimuse puhul tuleb aga asja vahel viis korda korrata, mistõttu tuleks aegsasti kannatust varuda. Aga see tasub aega ja vaeva: toidud viivad kõikjal keele alla. Olgu see siis ukraina borš, külmsupp okroška või jalutuskäigul putkast kaasa krabatud lihtlabane tšeburekk. Ja kui kusagil näete menüüs ukraina pekki, proovige kindlasti – see lausa sulab suus!

Poodides kehtib aga vahel endiselt reegel, et mitte klient, vaid müüja on kuningas. «Kas teil seda vorsti nii väga vaja ongi?» küsib kassapidaja, kui triipkoodist piiksu ei tule. «Makske parem sularahas!» teatab ta, kui tema enda käpardlikkuse tulemusena kaardimakse ei toimi.

Siin-seal on kuulda sõimu ning poest välja tulles ähvardab kõnniteed pühkiv koristaja möödujaid luuaga. Alupkas asuvas Vorontsovi lossis ekskursiooni tegeva isikupärase giidi Vladimir Stepanovitši (just teda nõudke seal giidiks, saab pisarateni nalja!) jutu peale võdistab saali valvav keskealine daam õlgu: «Takaja jerunda!» (vene k: selline jama).

Ilmselgelt on Krimmiga põnevam tutvuda seljakotituristina – busside ja väikebussidega saab odavalt kõikjale, teede ja tänavate ääres pakutakse tingimisvõimalusega kodumajutust.

Näiteks Jaltas ühe ööpäeva eest kahele eraldi toas ja perenaise valmistatud hommikusöögiga küsib mutike 150 grivnat ehk umbes 13 ­eurot ning elu on meie hindu arvestades üldse tunduvalt taskukohasem. Kes aga hindab plaažil peesitamist ja mugavust, siis on teilegi mõeldud. Soodsa hinnaga sanatooriume on jalaga segada ning Jaltas asub isegi Krimmi ainus viietärnihotell.

Simferoopoli lennujaamas, kuhu saate sõita kesklinnast trolliga 1-grivnase pileti eest, koheldakse teid aga taas tõsise tähelepanuga. Aga vist sõbralikumaltki kui enne. Või see ainult tundub nii.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles