Tätte reisikiri: ootamatu armumine Tahitil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte pajatab, kuidas ta ahmis ümberilmareisil kaks päeva puhast naudingut.
23. mai. Seisame ankrus Prantsuse Polüneesias Rangiroa atollis. Tegime siin järjekordse romantikaõhtu väiksel palmisaarel, kus istusime pika õhtu lõkke ääres ja magasime rannal kiirelt improviseeritud varikatuse all. Katust oli vaja, kuna terve öö kallas vihma. Märjaks sai vaid küljealune, kust troopiline vihm jõena läbi voolas.
Täna on meile juba tuttav niisama passimise päev, mille sisuks vahetusmees Meelis Niinepuu lahkumine ja uute madruste saabumine. Üritame natuke korda luua, et uute saabumishetk oleks veidi pidulikum.
Meelis oli vahva mees, üritas meid Markoga laulma utsitada, ajas suust välja päris sisukat loba ja kukkus siin luuletama ja laule tegema. Nooremate meeste puhul on huvitav, et nad ei karda rääkida kitsaskohtadest, mida nad laeval märkavad, vaid ütlevad julgelt, kuidas asjad nende meelest peaksid käima.
Laeva koristamine on lõputu tegevus. Ei ole nii, et teed ühel päeval suurpuhastuse ja loodad, et niipea ei tule seda korrata. Juba järgmisel päeval on kõik jälle käest ära. Kui kaheksa meest elavad kitsal alal tihedalt koos, söövad ja joovad ja langetavad karvu oma karvastelt kehadelt, tõstavad meie luksuslikud valged pinnad iga saiapuru ja karva esile nagu näituse väljapanekul.
Kõigil on läpakad sinna juurde kuuluvate juhtmepundardega, fotokad koos akulaadijatega, telefonid oma laadijatega – kõik see kuhjub ja koguneb horisontaalpindadele. Mul on arvamus, et merele minekuks ei ole vaja õppida niivõrd sõlmi ja meremärke, kuivõrd just oskust koristada.
Meeste puhul tähendab koristamine mustuse liigutamist ühest kohast teise. Tihti kehtib see ka nõudepesu kohta, kui rasv taldrikul
aetakse lihtsalt laiali, et see silma ei torkaks.
Prillikandjad nõusid pestes prille ei kanna ja nii jääb kahvliharude vahele päris palju värki. Nõusid peseme kibesoolase mereveega, nii et hakkame juba harjuma, et kohv ja tee on hommikul veidi soolased. Vaid nuge-kahvleid loputame mageda veega, et need läbi ei roostetaks (roostevaba nõu ei tähenda merel midagi). See kõik käib mereelu juurde.
Öine hiilimine laevalt
Siinkohal võiksin rääkida oma esimesest suuremast armumisest sel reisil. See on üsna loomulik, et inimene võib äkitselt armuda, ega seda saa keelata. Kokkuvõttes muudab see inimese ilusamaks ja hinge erksamaks. Minuga juhtus see Tahitil.
Siinsetel saartel pole üldjuhul jahisadamaid ja nii möödub meie elu saarte lähedal ankru peal kõlkudes ja kummipaadiga maal käies. Tahitil Papete linnas aga saime üle paari kuu esimest korda silla külge. Nägin oma kireobjekti juba eemalt, kui olime just vendreid seasõrgadega (väga vajalik sõlm merel) reelingu külge sidumas.
Ta oli meie lähedal kai peal. Ma ei julgenud kohe lähedale minna, aga veidi hiljem, kui keegi ei märganud, ikkagi läksin ja ei kahetse.
Nii palju puhast naudingut pole ma ammu kogenud. Veetsin tema seltsis kaks pikka päeva. Ka öösel hiilisin laevast välja ja kasutasin teda armutult ära, just nii palju kui hing ja keha ihaldas.
Minu armastatu, minu kirg ja mind siiani põletav igatsus oli kollane rohelise triibuga veevoolik, kust tuli suure survega jahedat magedat vett nii palju kui tahtsid. Iga natukese aja tagant leidsin oma kuumusest kurnatud ja sooladest kipitava keha veejoa jahedast embusest.
Kui lõpuks pidime sadamast lahkuma, jälgisin oma kallist kollast voolikut nii kaua kui silm vähegi seletas. Lehvitasin talle ja mulle tundus, et ta poetas väikese pisara.
Juba mitu päeva käivad laeval ärevad jutud, et meie laeva akud on läbi ja peame minema tagasi Papetesse uusi ostma. Mu süda hakkab kiiremalt lööma, kui mõtlen võimalusest veeta veel kord mõned erakordsed hetked oma kalli kollase vooliku jahedas paituses.
Ega ma kummita?
Mulle on meeleolukad hommikused teejoomised. Kallid inimesed Eestist on suutnud mind varustada Vilsandilt pärit kuivatatud piparmündiga ja Tartu kandi pärnaõitega.
Võtan oma teekruusi, otsin laevas rahuliku koha ning käin mõttejõul mööda oma koduõue, astun läbi ukse tuppa, käin köögis, piilun elutuppa, käin kuuris oma tööriistu vaatamas, kõnnin mööda armsaid radu, mille ise olen sisse tallanud. Loodan, et ma seal kedagi ei sega, nagu kummitus või nii.
Karla, armas sõber Vilsandilt! Sinu suur kogus mett, mis sa meile teele kaasa panid, on nüüd otsas. Väga hea mesi oli ja kõik saadavad sulle palju tänusõnu. Samuti moosimeister Valevile meie sügav kummardus. Hakkavadki lõppema varud, mis said kodunt kaasa võetud.
Selle asemel kuuluvad meie igapäevasesse menüüsse kohalikud ananassid, banaanid, passionid, mangod ja muidugi kõik, mis merest kätte saame.
Raul Normak ei ole väsinud kokkamast või ei näita ta seda välja. Oskan kah mõnda toitu valmistada, aga ma ei kujuta ette, et peaksin seda tegema kaks aastat kolm korda päevas kaheksale inimesele... Au Raulile!