Tätte reisikiri: ookeanil ajaaugus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaunis pale. Nuku Hival elavad inimesed, kes palju naeravad ja kannavad juustes lilli.
Kaunis pale. Nuku Hival elavad inimesed, kes palju naeravad ja kannavad juustes lilli. Foto: Jaan Tätte

Jaan Tätte tajub ümberilmareisil ühtäkki, et õhus hõljub midagi absurdi­laadset.

11. aprill, Vaikne
ookean. Hiivasime Galapagoselt ankru 22. märtsil ja oleme pärast seda ühtejutti merel olnud. Lähima saareni, Fatu Hivani Markiisaarestikus on jäänud veel kaks ööpäeva, nii et peaaegu kohal. Üldse oleme reisil läbinud 11 000 meremiili ehk umbes 20 000 km. Tundub ikka veel uskumatu, et on võimalik hakata Piritalt sõitma ja jõuda teisele poole maakera, kus nüüd oleme. Ajavahe Eestiga on 12 tundi.

Väga kummaline kogemus oli see Vaikne ookean. Kõigepealt sõitsime Galapagoselt paar päeva mootoriga, et jõuda ekvaatorist 7–8 kraadi lõuna poole, kus algas tuulevöönd. Leidsime  tuule, tõmbasime purje üles ja oleme peaaegu muutumatus taganttuules (5–7 m/s) sõitnud seniajani. 17 ühesugust päeva. Meri meie ümber on ühesugune, taevas on ühesugune, päevakava on ühesugune. Ainus, mis on äkki veidi muutunud, oleme meie ise. Mul on selline tunne.

Öises vahis iga ööpäev kolm tundi selget tähistaevast vahtides keset lainete rütmilist loksumist ei saa jääda inimene samaks. Korra mõtlesin, et äkki see reis just selleks mulle ongi, et kogeksin ära selle tunnetuse, mis nüüd on käes.

Kahjuks ei saa seda nii lihtsalt sõnadesse panna, see vajab veidi järelemõtlemisaega. See puudutab enesest arusaamist või täpsemalt – mida oleks vaja teha, kuhupoole liikuda, et saada selliseks, nagu sa tahaksid olla. Meri on hea mõõdupuu. Väga aus mõttekaaslane, nii et raske on enesele tema kõrval valetada.

Sõnadeta leping
Viimastel päevadel tekkis meeskonnas ühine tunne, et oleme sattunud mingisse ajaauku ja igal hommikul algab jälle sama päev. Kõik kordub detailideni. Igaühel on omad kindlad sõnad ja liigutused, millega ta hommikul kajutist välja tuleb; igaühel on kindlad toimingud kindlatel kellaaegadel; ühesugune kogunemine hommiku- ja õhtusöögile jne.

Midagi absurdilaadset on õhus. Puri on puutumatuna kaks nädalat üleval ja mingit otsest vajadust midagi teha ei ole.

Lainetus ei olnud suur ja see tegi elu laevas mõnusaks, merehaigus on unustatud asi. Oleme Marko Matverega ilma sõnadeta leidnud võimaluse, mis kindlustab kummalegi privaatse aja ühiskajutis. See on päevane aeg, kui teine meist on vahis.

Siis on kajut kolmeks tunniks ühe mehe päralt. See on saanud väga oluliseks meile mõlemale, ja kui kell kukub, kiirustame sekundi pealt oma privaatsust kasutama. Põhiliselt mängime seal pilli – mina pusin uute laulude kallal, Marko harjutab nupp-akordioni ja tudeerib Tiit Pauluse õpiku järgi muusikateooriat.

Ühel ööl nägin võimsat «langevat tähte», mis liikus aeglaselt paralleelselt horisondiga ning jättis maha pika ja jämeda tulelondi. Pool taevast oli seda täis.

Merematus jääb ära
Ajab naerma, aga polegi millestki rohkem kirjutada. Sooja on olnud stabiilselt +28 kraadi, öösel +26, meri +27. Oleme kohanud ookeani ületusel ainult kahte laeva, ja neidki väga kaugelt. Aeg-ajalt näeme mõnd vaala, lendkalade parved saadavad meid lakkamatult ja Galapagose lähistel oli meri päris tihedalt täis kilpkonni, ühele sõitsime kogemata suure kolakaga otsa.

Vahetusmeeskond on olnud nagu minu poolt ookeani ületuseks valitud – neli rahulikku meest, kes toimetavad vaikselt omas maailmas ja ei lõhu rahu, mida ookean pakub.

Ehitaja Ain Laiverik on suur kalamees, vahib ainiti sinnapoole, kus tema lant laeva taga lohiseb (oleme ikka mõned kalad saanud, suurim 15-kilone vahuu). Lembit Pulk, samuti ehitaja, muigab omaette; päikeseprillide tagant on aimata südamlikku ja rõõmsameelset meremeest.

Muusikaprodutsent Aarne Valmis istub ja vaatab stoilise rahuga kaugusse (üks varasem vahetusmees hoiatas, et Valmis sureb teil sinna kätte ära, et ei kannatavat üldse merd, aga tegelikult on ta osutunud tubliks meremeheks ja talub kõike väga hästi ning meie peame loobuma kõigist merematusteks tehtud ettevalmistustest).

Kultuuriärimees Peeter Rebane õpib kogu aeg – põhilise aja hispaania keelt, aga ka Rauli käest leivategemist ja muud kokakunsti, kirjutab filmistsenaariumi ja jagab ka ise õpetusi – peamiseks õpilaseks on osutunud kapten Toonart Rääsk, kellega nad koos Päikest tervitavad.
Vaikne ookean oli tõeliselt mõnus puhkus pärast Kariibi mere saarestiku tralli ja enne eesootavaid sadu siinseid saari.

18. aprill. Nuku Hiva saar. Oleme käinud juba neljal väikesel looduse poolest kummituslikul saarel, kus elavad inimesed, kes palju naeravad ja kannavad juustes lilli, aga sellest kõigest kunagi hiljem, kui kuskil peaks veel imekombel internet leiduma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles