Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Alūksne maastiku ilust pajatatakse legende

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Kui eestlased räägivad Lätist või selle külastamisest, siis tavaliselt piirdutakse Riia või Jūrmalaga. Äärmisel juhul eksib mõni õnnelik turist ära ka Valmierasse, kuid sellest palju kaugemale enam ei rännata.

Põhja-Lätis, üsna Eesti piiri ääres asub metsade taga imekauni loodusega väikene Alūksne linn, kuhu aasta-aastalt satub aina enam turiste. Kuigi enamiku eestlaste jaoks kõlab Alūksne nimi uudsena, on eestlased seal üllatuslikult peamised turistid peale lätlaste endi.

Linn on tõepoolest pisike, seal elab vaid 4000 inimest, kes on niivõrd suure ala peale ära jaotatud, et suuri rahvahulkasid seal naljalt ei kohta. Kõige enam tunnevad kohalikud uhkust aga oma ilusa suure järve üle ja nad ei väsi kindlasti korrutamast, et see on suuruselt üheteistkümnes järv terves Lätis. Pigem võiks selle järve puhul eestlaste tähelepanu püüda angerjarohkus.

Kalda ääres kükitavat kalameest jälgides tuleb vältimatult imestus peale, kui ta oma võrgu vette viskab, seda sekund-paar seal sulpsutab ja siis rõõmsalt välja tõmbab, võrgus siplemas pisikesed kalad.

Kalakesi püütakse ikka selleks, et hiljem nendega mõni suurem kala konksu otsa saada. Angerjat pidavat järves nii palju üle olema, et kord aastas, suviti, toimub seal ka suur angerjafestival, kus saab siis maitsta kõiksugu roogasid, ise õnge vette visata ja niisama terve päev lusti lüüa. Seega vähemalt sel ühel nädalavahetusel pakub Alūksne meie jaoks tõeliselt omapärast vaatepilti.

Järv annab aga veelgi kohalikele tööd. Kuna sealt sõidavad läbi turistid, on järvele tööle pandud kaks alust. Kui ilm on ilus, saab sõita omapärase parvega, mis justkui suur terrass mööda vett ringi liugleb, ja kuulata akordionimängu taustal giidi juttu.

Kui ilm on aga veidi sombusem või kõik muud keeled peale eesti keele meelest läinud, tasuks võtta teine, veidi moodsama väljanägemisega paat. Lätlased on meie nimel nii palju vaeva näinud, et paadis mängib kõvahäälne, korrektne ja eestikeelne audiogiid.

Lätlastele meeldivad mitmesugused legendid. Alūksnes räägitakse, et linna kohal olevat kunagi olnud suur karjamaa ja seal elanud kaks talunikku, kellest oli üks rikas ja teine vaene. Ühes peres oli kasvamas poeg, teises samavanune tütar ja nad armusid. Kuna rikas peremees ei soovinud säärast liitu, läks ta nõia juurde, kes mõne arvates elanud Haanjas Munamäe otsas.

Nõid andis talumehele kausi veega ja juhised, mida sellega teha. Kodule lähenedes kuulis mees aga juba pulmakellade helinat ja hobune hakkas perutama, mistõttu lendas kauss veega ümber. See ujutas kogu piirkonna üle. Alles jäid peigmehe kaabust, pruudi loorist ja rikka talumehe kasukast tekkinud kolm saart.

Kes tahavad maagilise paiga ilusid nautida, võivad seilata Kübar- ehk armunute saarele. Tuleb vaid kindel olla, et seal juba paarikest ees ei ole, sest siis ei tohi jalga enam sinna tõsta enne, kui eelmine paar on paiga vabastanud. Kui just ei taha kamaluga halba õnne.

Legende ja ilu jagub piirkonda rohkemgi. Linna keskmes paikneb mõis, kus saab uudistada ringi ajaloomuuseumis, mis tutvustab piirkonna eluolu aastasadade vältel.

Mõisa ümbritseb aga ühel ja teisel pool järve imekaunis park. Pargis korraldatakse ka ekskursioone ja turistid saavad mugavalt velotaksos istuda, kuulata järjekordset audiogiidi ja nautida värsket õhku.

Pargis, mis oma tiheduse poolest meenutab juba veidi metsa, on mitmesuguseid purskkaeve, hauakambreid ja paviljone.

Teisel pool järve aga ootab külastajaid ees jälle üks legend. Ilus vaatepilt avaneb järvelt väikesele mäele ja templile. Kuigi piirkond on mõnevõrra künklik nagu Lõuna-Eesti, on lätlased veendunud, et selle mäe tekkelugu on hoopis põnevam.

Järve ühel saarekesel asus kunagi liivlaste kindlus ja väidetavalt tahtnud vallutajad seda iga hinna eest hävitada. Nad ei suutnud kindlust vallutada, mistõttu tassisid sõdurid mütside sees mulda kokku, et kokku kuhjata mägi. Selle tulemusena kindlus ka väidetavalt vallutati.

1807. aastal aga lasi kohalik parun Vietinghoff mäe otsa ehitada väikese templi, mälestades Põhjasõja ajal Alūksnes toimunud sündmuseid.

Väike Alūksne on kuulsusrikka ajalooga. Siin tegutses Ernst Glück, kes tõlkis esimesena piibli läti keelde. Selle töö tähistamiseks on taas ühte ilusasse parki istutatud kaks tamme, mis praeguseks on üsna võimsaks kasvanud. Glücki kasutütrest Marta Skawronskast sai Vene tsaari Peeter I naine, kes valitses Katariina I nime all.

Kes aga otsib midagi veidi lustilist, peaks ette võtma sõidu kitsarööpmelise rongiga. Rongisõit oleks niisama ju vast igav, kuid lätlased pakuvad vajadusel ka piisavalt närvikõdi. Kes tahab, saab rongisõidule tellida röövlid. Siis hüppavad peale pooleldi räbalates ja pearättidega pätid, kes teie taskuid rõõmsalt kõigest tühjendama hakkavad.

Ilmselt tuleks seltskonnale enne selgitada, et see on nali, sest muidu ei pruugi närv vastu pidada. Lõpetuseks saab muidugi oma asjad tagasi ning antakse veel puskarit ja pekileiba.

Kui Eesti-Läti piirist väga kaugele uidata ei taha, saab uudistada ka Kornetis, mis suurt meie maast ei erine. Seal on pisike muuseum, kus korjatakse lugusid piiriäärsest elust ja sealsetest tegemistest. Kuna meile on see nii lähedal, räägib isegi muuseumi pidaja, olgugi et lätlane, sulaselget eesti keelt ja on rõõmsasti valmis kõigile kogutud asju näitama.

Tagasi üles