Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kadunuke lennukis või Coca-cola pudelis: Ghana rahvas juba oskab matuseid värvikaks muuta

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Matused ei tähenda Ghanas sugugi ainult leinamist, vaid ühtlasi pidupäeva, millega tähistatakse lahkunud lähedase elu. Eriti pedantlikult peavad tavadest kinni akani hõimu liikmed, kes teevad matustest lausa festivali.

Lääne-Aafrika rannikul asuvas Ghanas pole matused kunagi nutused ja vaiksed, vahendas CNN. Tegu on hoopis suurte seltskondlike kogunemistega, kuhu võib tulla sadu inimesi – levinud on mõttelaad, et mida rohkem, seda uhkem.

«Kui kokku tuleb palju inimesi, tähendab see, et lahkunu oli sõbralik ja lahke, temaga oli lihtne suhelda ning tal oli hea side teiste inimeste ja kogukonnaga,» sõnas 70-aastase Joanna Boafo matusel osalenud perekonnaliige Jamima. Tema sõnul pole haruldane, et ghanalased kulutavad matustele sama palju kui pulmadele.

Matustel peab tantsida saama

Kulusid tõepoolest ei loeta. Kõige tavalisemgi matus võib maksta 15 000–20 000 sedit ehk umbes 3000–4500 eurot, mis on Ghana palkade juures üüratu summa. Selle summa eest saab aga täisteenuse. Kõigepealt seatakse linna üles värvikirevad ja suured reklaamtahvlid, mis teatavad matusest. Enamik matuseid peetakse nädalavahetusel, peamiselt laupäeviti.

Traditsiooniliselt musta ja punasesse riietunud külalisi, kes ehk lahkunut lähedalt ei tundnudki, tuleb vahel matustele ka ümberkaudsetest linnadest ja küladest. Loomulikult eeldavad nad, et leinav perekond söödab ja joodab neid ning vastutab nende lõbustamise eest – mängima peab muusika ja tantsu peab saama lüüa.

Ekstravagantsus on hinnas ka kirstu valikul. See on üks matuse tähtsamaid osi, sest valida tuleb kirst, mis annaks leinajatele edasi olulise sõnumi surnult. Nii tehakse kirste Ghanas kõiksugu kirevates värvides ja eri kujuga, mis sageli peegeldavad maetava lemmikesemeid või ametit.

Puussepp võib endale seega tellida haamrikujulise kirstu või kingsepp kingakujulise kirstu. Laiast valikust leiab aga ka Coca-Cola pudeli, veoauto ja lennuki – fantaasiale tuleb lihtsalt vaba voli anda.

Ghanalased austavad surnuid sedavõrd palju, et matused on nende sotsiaalse elu keskmeks. Suured kulutused matustele on pannud nii poliitikuid kui ka usujuhte kriitikanooli pilduma, sest nende arvates investeerivad inimesed surnutesse liiga palju ja elavaisse mitte piisavalt. Rahvas ei lase end sellest heidutada.

«Kõige kindlam viis lahkunut mäletada ei ole mitte kirstu või T-särgi järgi, milles ta maeti, vaid tehes tema nimel midagi positiivset, millest oleks kasu ka elavatele,» manitses aga Ghana pealinna Accra peapiiskop Charles Gabriel Palmer-Buckle.

Siiski ei unustata lusti täis matuste käigus leinamist päris ära. Ette on nähtud kindel aeg, mil tuleb nutta ja palvetada. Selleks korraldatakse enne mulda sängitamist jumalateenistus, kus meenutatakse inimest ja räägitakse tema elust, nii nagu meilgi kombeks. Seejärel viiakse kirst surnuaeda, kuhu see maetakse, vahendas Exponential Education.

Nii kui kirst on mulda sängitatud, peab igasugune leinamine ja nutt lõppema. Surnuaiast enam pisarais lahkuda ei tohi ja veel vähem võib nutusena koju minna. Muldasängitamise järel liiguvad matuselised lahkunu lähedaste poole, kus antakse külalistele süüa ja juua.

Ehteks pipar ja munakoor

Hiljem minnakse tagasi matusealale, kus peetakse viimane osa traditsioonilisest festivalist. Kadunukese veresugulased panevad selga midagi punast. Naised mässivad musta riide ümber puusade ja punase ümber ülakeha, jättes ühe õla paljaks. Lahkunu pojad kinnitavad enda külge võrgu, väikese redeli sümboli, punase tšillipipra ja munakoored. Võrk sümboliseerib abitust vee võimu suhtes, kust võib päästa vaid võrk. Piprad märgivad olukorra tõsidust ning redel surmaredelit. Munakoored näitavad, et perele on jäänud vaid riismed. Kui pere üks vanematest on veel elus, siis võetakse koorte asemel kaasa terve lind.

Tseremoonia selle osa ajal tehakse perele annetusi, et vähendada või lausa kinni maksta matusekulud. Kõigile annetajatele antakse aga jook – iga annetaja saab pärast raha üleandmist tšeki, mille alusel võib ta endale välja nõuda ühe joogi. Kogu selle asjaajamise juures on lahkunu pilt, et temaga saaksid tutvust teha ka need, kes teda isiklikult ei tundnud. Loomulikult mängib saateks muusika, mille sõnum räägib sageli surmast.

Mõistagi on matusepidustuste korraldamisest välja kasvanud paras äri. Benjamin Aidoo on kohalik matusekorraldaja, kes on oma koolitatud tantsijatest kirstukandjaid laenutanud rohkem kui 200 matuse tarbeks, vahendas Bloomberg.

«Kliendid ütlevad, et nende isale meeldis tantsida, las ta siis tantsib ühe korra veel,» tõi Aidoo näite pere võimalikust soovist. «See on uus teenus, kus me tantsime kirstuga hauani, mitte ei kõnni niisama.»

Kulukad matuseteenused on aluse pannud ka mitme kindlustusfirma eduloole, sest paratamatult jääb keskmise ghanalase palgast väheks, et korraldada niivõrd suursugune ärasaatmine. Nüüd teenivad suured kindlustusettevõtted üle poole tulust just matusekindlustusest.

Ghanalased tahavad uhkete matustega austust ja rikkust demonstreerida ning keegi ei soovi, et külastajatele mõni puudujääk silma torkaks, mistõttu antakse endast ja oma rahakotist parim.

Tagasi üles