Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Galerii ja video: Kuuba pakub muretut reisi kommunistlikku argipäeva

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Havanna võttis meid vastu päiksepaisteliselt, sooja oli jaanuari alguses 26 kraadi. Pärast pooleteisetunnist lennujaamas sahmerdamist asusime kesklinna poole teele.

Havanna vanalinn on vapustavalt ilus oma koloniaalstiilis majadega, millest 90 protsenti on kahjuks küll lagunenud. Neil on värv maas, krohv pudeneb, põõsad kasvavad seintest läbi, paljude hoonete katused on sisse kukkunud ja aknad puruks loobitud. Kõike seda vaadates tundub, justkui oleksime sattunud mõne Hollywoodi sõjafilmi võtteplatsile. Kogu Havannas avanev vaatepilt on kohati masendav ja rusuv. Kuhu küll on neid see 57 aastat kommunismi viinud... Ometi näeb linnas ringi liikudes ka juba ilusti korda tehtud või remondisolevaid maju. Mõne hoone korrastamiseks annab raha ka UNESCO. Turismimagnetiks olevates kohtades – linna põhiväljakutel – asuvad hooned säravad aga värske värvikorra all ning on reisihuvilisi täis. Turiste on Kuubal kohutavalt palju, kohati tundus, et isegi rohkem kui kohalikke.

Läksime Kuubale mitme eelarvamusega, mis kohapeal aga kõik valeks osutusid. Paljud hoiatasid meid, et tualettpaber tuleb endal kaasa võtta. Seda paberipuudust seal aga küll tunda ei olnud! Pea iga WC juures istus mõni tädike, kes siis müntide eest paberit müüs. Turumajandus Kuuba moodi!

Samuti lugesime, et kui kohalikku raha kasutada, saavat Kuubal odavalt hakkama. Jälle väär! Turist on seal kui kõndiv rahakott, kellelt pumbatakse välja nii palju kui võimalik. Paljudes söögikohtades ja poodides pole hindu üldse märgitud ning tasu küsitakse näo järgi  – sõltub, kas oled kohalik või turist. Näiteks sattusime Trinidadis olukorda, kus pagariäris küsiti meie ees seisvalt kohalikult üks summa, meilt aga juba palju suurem. Mõistagi hakkasime protestima, mispeale kehitati vaid õlgu ja tehti nägu, et «in English» ei oska. Nii jäigi kaks varianti, kas tühja kõhuga minema kõndida või rohkem maksta.

Olime kuulnud ka seda, et Kuubal on toit nii halb, et võib nälga jääda. Tegelikult kõlbab kohalike pakutav kraam süüa küll, tõsi, pole just restoranitoidu mõõtu, aga hamba all ei karju ja kõhu saab täis. Populaarne toit on neil näiteks nn tortilla, mis Kuuba mõistes tähendab poolekslõigatud kuklit, mille vahelt turritab välja pooleksmurtud omlett. Üldiselt on aga Kuuba köök eestlasele üsna kodune ja väga meelepärane: salatid, supid, praed, kõik tuttavate maitsetega. Märgatav erinevus on aga see, et liha nad mitte ei prae, vaid keedavad.

Kaubandus on seal üldse omamoodi nähtus, mis meenutab veidi kaheksakümnendaid Eestis. Leidus kohalikke poode, mis asusid täielikus urkas (sest poeks oli seda räpast, koledat ja kõledat ruumi raske nimetada), kus ühes nurgas seisid 50-kilosed kotid kruupide ja muude tangainetega, teises 200-liitrised vaadid toiduõliga, põrandal kõrgusid aga hiiglaslikud munarestitornid. Munad tundusid üldse olevat üks kuubalaste põhitoiduaine, mida pakuti igal pool süüa. Letil seisis igivana kassaaparaat ning roostes kaal kaaluvihtidega. Mõistagi oli poeuberikes kasutusel ka vana hea vihikuvõlasüsteem – kohalik saabus poodi, kaasas oma pudel õli ja kott tangude tarbeks, sai oma kaubad kätte ning lasi kõik kenasti «raamatu peale» panna.

Teine tüüp kauplusi olid aga juba valuutapoed, kus kaup kallis ning valik üsna väike – üht sorti lahustuva kohvi pakkidega oli näiteks täidetud terve viiemeetrine riiul.

Väljaspool Havannat torkas aja seiskumine riigis eriti hästi silma – näha oli nii hobu- kui härjarakendeid, mis sealmaal pole aga mõeldud mitte turistide ligimeelitamiseks, vaid igapäevaseks liikumiseks ja töötamiseks. Maanteed mööda sõites võis kohata ka tee ääres toigastega muru maha peksvaid inimesi. See meetod on lihtsalt odavam kui mõne moodsama trimmeri soetamine. Samuti hakkab pea igal sammul silma propaganda: raamatud, plakatid ja ülekutsed, mis kõik ülistavad Fidel Castrot, revolutsiooni ja kangelasliku Kuuba rahva võitu. Ka Eestis oli olukord 30 aastat tagasi umbes samasugune.

Trinidad oma munakivitänavate ja värvitud madalate majadega on aga kindlasti vaatamist väärt! Ka siin on täiesti tavaline, et tänaval jalutab vastu ratsanik hobusel, teiselt poolt möödub samal ajal mõni hobukaarik. Parasjagu juhtus linnas läbisõidul olema ka lõbustuspark, mis meenutas oma olemuselt kunagist Tartu Tähtvere lunaparki. Atraktsioonid olid roostes, koledad, ülevärvitud, kolisesid ja tegid ka muul viisil suurt müra. Ei mingit turvalisust, aga ometigi olid lapsed õnnelikud.

Hästi elavad Kuubal aga need, kes turiste teenindavad ja eraettevõtlusega tegelevad. Mitmed, kel oli korter esimesel korrusel ja aknad tänava poole, tegid ühest toast kerge vaevaga müügipunkti. Aken lahti ja äri käima! Kaubelda sai seal erinevate jookidega ning kõrvale võis ka burgereid vorpida.

Autosid on Kuubal samuti vähe ning nende soetamine on kahalike jaoks väga-väga kallis. Mõistagi on Havanna üheks sümbolis vanad Ameerika autod. Neid leidub seal koguni ajast, mil Castro pärast revolutsiooni ameeriklased Kuubalt minema kihutas ja nende vara natsionaliseeris. Oli näha isegi autosid 30ndatest ning Varaderos nägime ka ehtsat roosat Cadillaci, täpselt sellist, mida kasutati ka Eastwoodi 1989. aasta filmis «Pink Cadillac». Kaugelt vaadates on need küll ilusad ja läikivad, lähemale astudes on aga näha roostet, samuti seda, et mõned masina osad on asendatud kättesaadavatest vahenditest tehtud juppidega. Lõppkokkuvõtteks aga pakub nendega tehtud linnatuur mõistagi väärt elamuse.

Kui autode ostmine on kallis, siis mujalt hoitakse igal juhul kokku. Näiteks ei kohanud me ühtegi taksojuhti, kes oleks kütust bensiinijaamast ostnud! Meie taksojuht keeras poolel teel Vinalesest Playa Largale sisse ühte kohalikku tallu, kus lasi omale paaki valada varastatud kütust. Filmida ta seda tegevust küll ei lubanud, aga ikkagi sai aktsioon salaja linti võetud.

Kümne aasta pärast pole see maa enam igal juhul see, mis praegu. Kuubal saab meelde tuletada Eesti kaheksa- ja üheksakümnendaid, rannad on väga ilusa selge sinise veega, kliima super ning toit hea. Ainuke hispaaniakeelne lause, mida kogu reisi ajal kasutada tuli, oli «No tengo dinero» («Mul pole raha» hispaania k – toim). See toimis ülihästi, sõbralikud kohalikud vaid naersid seepeale ning patsutasid õlale.

Tagasi üles