Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Tansaania öös luusivad lõvid ja hüäänid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Sõit Tansaaniasse ootas meid ees pärast äkilist otsust ühel jaanuarikuisel laupäeval. Pisut vähem kui 11 kuud hiljem astusime Kilimanjaro lennujaamas sooja ja äikeselisse Aafrika õhtusse, ees ootas ligikaudu kolm nädalat seiklusi riigis, mis on muuhulgas tuntud mandri kõrgeima mäetipu Kilimanjaro ja Serengeti rahvuspargi poolest.

Alustuseks suundusime safariks Tartust ligikaudu kaks korda suuremasse Moshi linna riigi põhjaosas. Moshi ja Arusha ongi peamised sihtpunktid, mida tavaliselt oma reisi algul külastatakse, kui eesmärk on suunduda Kilimanjarole või mõnda Põhja-Tansaania rahvusparki.

Moshis ootaski meid juba safarikorraldaja Paul, kellega said safariplaanid eelnevatel kuudel kirja teel paika pandud. Järgmisel hommikul võtsime suuna Kilimanjaro nõlvadele, et enne safarile minekut teha tutvust sealse chagga hõimu igapäevaeluga ja saada osa kohviröstimise protsessist.

Kohalike seas on Kilimanjaro tuntud ka kui Häbelik Mägi, kuna see peidab end suurema osa ajast pilvede taga. Sihtkohaks oli ligikaudu 5000 elanikuga Materuni küla, mis paikneb hajusalt Kilimanjaro lopsakatel erkrohelistel nõlvadel, mida katavad Tootsi peenraid meenutavad põllulapikesed koos sageli segamini kasvavate banaanipuude, kohvipõõsaste, maisi ja muude kultuuridega.

Loodus ei lase end häirida

Ööd veetsime enamasti telkides väiksemates ilma piirdeaiata laagripaikades, mis öösiti olid ümbritsetud kümnetest silmapaaridest, tekitades omajagu elevust. Veelgi enam: kord hommikul teatas meie giid Freddy mööduva elevandikarja saatel, et ühel ööl olid meie juures luusinud lõvid ja teisel hüäänid.

Kiskjad on ootuspäraselt safari kõige populaarsemad loomad. Seda näitab nii safarigiidide tihe omavaheline suhtlus mõnda kihvalist silmates kui ka autode kontsentratsioon nende ümber: sõites tunde täiesti inimtühjadel tasandikel Serengetis, mõjub 30 safariautot küttiva lõvikarja ümber ootamatu kontrastina. Loomad ei lase end autodemöllust häirida, pigem võib tekkida konflikte külastajate vahel, kes kõik võistlevad parema pildistamiskoha pärast.

Olles veetnud kuus päeva peamiselt autost loomi vaadeldes, asusime seitsmenda päeva hommikul teele Ol Doinyo Lengai poole, ootusega Tansaania loodusega vahetumat tutvust teha. Aktiivne vulkaan, mis on maailmas ainulaadne oma väga vedela ja süsimusta karbonaatse laava poolest, meelitab enda juurde arvukalt huvilisi, kes üritavad selle tuhaseid nõlvu mööda tippu jõuda.

Serengetist vulkaani poole liikudes muutus maastik kilomeetrite edenedes üha ebamaisemaks ja hüljatumaks, harva tuli keegi vastu või kohtasime märke inimasustusest. Keegi seltskonnast torkas kaugusest paistvat vulkaani silmates oma nina autoklaasile lähemale ja sõnas naerdes: «Nagu teekond Mordorisse...» Kui aga Frodot oleks Mordoris ees oodanud samasugune vaatepilt, mis meid, oleks ta ilmselt seal natuke rohkem aega veetnud.

Vulkaani jalamil paiknes mitu rohelist oaasi, mis olid täis pikitud masaide külasid. Kõlas kitsede rõõmus määgimine, eelnev tolmune ja mahajäetud teekond oli asendunud vilka sagimisega.

Õhtul peeti lähedalasuvas masaide külas mingit sorti pidu või tseremooniat, mis täitis muidu vaikse piirkonna ebamaise laulu ja hüüetega. Seadsime oma sammud uinunud laagriplatsilt eemale kaljunukile ning vaatasime hüpnotiseeritult vulkaani tagant tähistaevasse tõusvat kuud, taustaks iidsena kõlav trummipõrin ja masaide laul.

Seda idülli segasid vaid järjest lähemale liikuvad äikesepilved, mis tuletasid meelde giidi sõnu, et vihma korral tuleb turvalisuse tagamiseks mäkketõus pooleli jätta. Hiljem mõistsime ka, miks: Ol Doinyo Lengai nõlv on liigendatud sügavate uuristuste ja kanjonitega ning väikenegi libastumine võinuks lõppeda mitmekümne meetri sügavusel. Õnneks lubati meid siiski platoole, kust alustasime ligikaudu 1600-meetrist tõusu.

Puhkus idüllilisel Sansibaril

Jõudsime pealinna Dar es Salaami öösel ja pidime mõned tunnid oma praami väljumist ootama. Valisime kõikvõimalike teenusepakkujate seast ühe sõbraliku olekuga taksojuhi, kelle sõnul pidime saama sadama VIP-alal rahulikult puhata, kuni praam väljub.

Sadamasse jõudes ootasid meid betoonist äär istumiseks, pumppüssiga valvur, paar reisijat ja hommikusi heauskseid turiste ootavad kelmid, kes püüavad välismaalastele kalleid praamipileteid müüa. Sadama avamiseni jäänud mõne tunni vältel jõudsid meie peadest läbi käia erinevad hoiatused öise Dar es Salaami kohta, taustal kõlamas kohalike suahiilikeelne jutt, milles kostis kahtlaselt sageli sõna mzungu, mis tähistab valget inimest.

Kui aga päikesetõusul asusid sadamas askeldama esimesed kohvipakkujad, asendus esialgu kõhedana tundunud olukord kiirelt kaootilise tunglemisega praamisabades ja võitlusega agarate pakikandjatega, kes mitte iga hinna, vaid ikka kõrge hinna eest üritasid meie kotte laevale tarida. Hind öeldi muidugi alles siis, kui teenus osutatud. Veelgi enam, sageli ei saa arugi, kui sa mingit teenust tarbid, ning üllatus on suur, kui aitaja huulilt kõlab «now you pay us».

1964. aastal Tanganjikaga Tansaaniaks liidetud Sansibar on hoopis teine maailm: valged liivarannad, kunagistele hiilgeaegadele viitavad, kuid nüüdseks pigem nukras seisus uhked kivihooned, vürtsikasvandused, palju kauplemist ning sõbralikud inimesed, kes aastaajale iseloomulike tugevate vihmahoogude ajal varju pakuvad. Sansibar oli sünnikoduks ka ansambli Queen solistile Freddie Mercuryle, kelle kohta ei leia kohalikelt turistidele mõeldud kaartidelt enamasti ühtegi viidet.

Kohalikud inimesed olid ääretult aktiivsed. Hommikuse päikesetõusuga alustas tegevust peamiselt naistest koosnev võimlemisgrupp, iga mõne minuti järel tegi mõni härra tervisejooksu või kätekõverdusi ja madalamas vees anti lastele ujumistundi. Paatide juures askeldasid ka kalurid, kelle värsket saaki Sansibari põhjatipus asuva Nungwi asukad tihti pikkades järjekordades ootasid.

Sansibari idamaisest vürtside ja valgete liivarandade võlumaailmast lahkudes võttis meid vastu Dar es Salaami hoopis tolmusem reaalsus Kariakoo piirkonnas, mida ilmestasid hiinlastest võõrtöölistele mõeldud kõrged hotellid. Ühes neist idamaalaste hotellidest peatudes ei saanud me eemale mõttest, kui eriilmelise riigiga on tegu – Tanganjika lopsakatest nõlvadest ja kuivadest savannidest Sansibari valgete liivarandade ja idamaise arhitektuurini, mis asuvad vaid mõne tunni praamisõidu kaugusel riigi pealinnas täiesti omas rütmis elavatest Hiina suurfirmade töölistest.

Mitme kultuuri omavaheline põimumine möödunud sajanditel on Tansaanias tänapäevalgi suurepäraselt jälgitav. Koos piirkonna ainulaadse loodusega teeb see Ida-Aafrika suurimast riigist kindlasti ühe põnevaima paiga, mida külastada.

Faktid Tansaaniast

  • ​Pealinn on Dar es Salaam
  • Rahvaarv riigis 51 820 000
  • Tansaanias räägitakse suahiili ja inglise keelt
  • Tansaania elatab end peamiselt põllumajandusega
  • Tansaanias on väga suur moslemite ja kristlaste kogukond
Tagasi üles