Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Linnapuhkus Keilas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
  • Keila on alahinnatud puhkusepaik.
Keila raudteejaam. | FOTO: Mihkel Maripuu

Tallinnast kiviviske kaugusel asuv ligi 10 000 elanikuga Keila on linnapuhkuse veetjate vaateväljast teenimatult kõrvale jäänud, ehkki tegevust jagub selles väikelinnas pikaks päevaks.

  1. Jaamahoone

/ Mihkel Maripuu

Keila jaama hall siluett on elektrirongiga sõitjatele läbi aastakümnete linnakese sümboliks kujunenud. Loogiline ka, sest kui linna minekuks põhjust pole, jääb just see 1870. aastal ehitatud hoone meelde. Mis sest, et see on ehitatud tüüpprojekti järgi; samasuguse arhitektuuriga jaamahooneid leidub Eestis teisigi. Läheduses on veetorn ning ümbrusest leiab vanu raudteelaste elamuid, mis praegugi elupaigana kasutusel.

Vaadake kindlasti lähemalt ka päris jaama eest mööduvat roostes raudteed, mida välimuse järgi otsustades tänapäeval vist küll keegi ei kasuta. Pead anda ei julge, kas need liiprid väga vanad on, aga huvitav on igal juhul teada, et Keilat läbis Eesti esimene raudteeliin Paldiski-Narva (Peterburi), mis samuti Vladimir Iljitš Lenini sünniaastal valmis sai.

/ Mihkel Maripuu

Muidugi ei müüda jaamahoones enam pileteid ja ooteruumi asemel tegutseb juba kümme aastat kohvik, mis kannab Keila kunagist nime Kegel. Sealtki tasub läbi astuda, sest kõik road ja kondiitritooted valmivad müüjanna kinnitusel toidukoha oma köögis. Proovisime kartulisalatit (2,50 eurot, suur ports) ja sotšnikut (1,10), mis teenisid kümnest võimalikust kümme punkti.

  1. Keila tervisekeskus

/ Mihkel Maripuu

«Eesti entsüklopeedia» kinnitab, et see mees on tulnud kahekümne neljal korral suvistel, kaks korda talvistel ja kakskümmend kuus korda lühiraja meistrivõistlustel Eesti meistriks vaba- ja teateujumises, parandanud kahel korral Eesti teateujumisrekordit, saanud muuhulgas 17. koha lühiraja maailmameistrivõistlustel, võitnud meisterujumise maailmameistrivõistlustel hõbeda…

Ja mina veel imestasin, miks küll Keila tervisekeskuse juhataja Toni Meijel (pildil) nii sportlik välja näeb. Ja kahtlustasin kohe, et ju käib siis kogu aeg ujumas.

Raudteejaamast poolteise kilomeetri kaugusel asuva Keila tervisekeskuse põhiliseks tõmbenumbriks ongi suur, kaheksa raja ja liutoruga ujula, kus – pange tähele! – saab erinevalt teistest sarnastest keskustest ja spaadest piiramatult, ajalimiidita kümmelda. Tule kas või poole seitsmest hommikul ja lahku kell kümme õhtul – keegi närviliselt stopperiga sekundeid ei loe ja kulmu ei kortsuta.

Kuna basseini ruumikus võimaldab külastajatel ennast tunda mitte karpi surutud kiludena, käib keskuses hulgaliselt Tallinna ja Viimsi rahvast, kes eelistavad mitte niisama vees sulistada, vaid lihastele tööd anda ning suhtuda ujumisse kui spordialasse. On aurusaunad, Soome saunad, lastebassein, suvel ka välibassein.

Maja tegutseb juba kuueteistkümnendat aastat. «Vanus on ühelt poolt uhkuse asi, aga teiselt poolt on selliste asutuste mure, et vesi ja õhus olev keemia on oma töö teinud ning eakuse märgid on märgatavad,» ohkab Meijel. Tunnistagem, et võhiku pilk küll midagi katastroofilist ei tähelda. Ja ikkagi. Juulis, kui külastatavus nagunii väike, pannakse uksed remondiks kinni. «Uuendame basseini sisu ja teeme muud kosmeetikat,» ütleb juhataja.

  1. Kolme toidukorraga hostel

/ Mihkel Maripuu

Üllatusena polnud Keilas pikka aega ühtki hotelli, külalistemaja või hostelit, kus linnakülaline majutuda saaks. Igasuguseid jutte on olnud, kuuldavasti mõne ärimehe mõtted öömaja ehitamise suunaski liikunud, kuid teoks sai see alles kahe aasta eest. Just siis avati Keila tervisekeskuse juures kaheksa toaga (igasse tuppa mahub neli inimest) hostel, mis oli algselt mõeldud spordilaagrite pidamiseks. Ent kenasti mahuks ära ka kaks kossumeeskonda, üks vutimeeskond või korralik ujumisgrupp. Tegelikult – kuna Keila on arenev linn, kus ehitatakse palju – peatuvad siin ka ehitajad.

Toni Meijel, kelle eestvõttel hostel loodi, tunnistab, et tal on kõrvaltvaatajana huvitav tõdeda eri ehitusfirmade töötajate töö- ja olmekultuuri. On selliseid, kus tööpäev lõpeb väikese kärakapanekuga, kuid on ka selliseid, kus tööpäev algab kerge ujumistreeninguga tervisekeskuses. «Firmajuhtidele väga meeldib, kui mehed on hommikul värsked nagu kurgid,» teab Meijel. «Lähiajal teeme võib-olla paar tuba juurde, mitte rohkem.»

Muidugi võib hostelisse saada ka linnapuhkaja, ja nüüd tuleb pommuudis: öö eest tuleb välja käia 25 eurot, mille hulka kuulub… nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöök ning treeningvõimalus tervisekeskuses. Muide, lõunasöök on ikka kolmekäiguline: supp, praad ja magustoit. «Söögiga on meil kõik väga rahul olnud,» kostab Toni Meijel toonil, et teda võib uskuda. «Meil on käinud ka tõsised, maailmatasemel võistlusteks valmistuvad sportlased ja nad on rahul olnud.»

Lisame, et tervisekeskusest ja hostelist 800 meetri kaugusel asuvad terviserajad, taldrikugolf, rulluisurada, suusarada, jooksurada ja jalgpalliväljak. Sel suvel plaanib Meijel avada ka rannavolle väljaku. «Täismäng,» on ta uhke.

Vaata Keila tervisekeskuse (Paldiski maantee 17), hosteli ja sportimisvõimaluste kohta täpsemalt www.tervisekeskus.eu!

  1. Harjumaa muuseum

/ Mihkel Maripuu

Raudteejaamast veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel endises Keila mõisas (valminud aastal 1802) sisse seatud maakonnamuuseum on päris noor, loodud 1988. aastal, paiknedes erakordselt kaunis Jõepargis.

Tegelikult oli muuseumi asutaminegi erakordne, sest eestvõtjaks oli taasärkamisaegne kohalik muinsuskaitse selts.

Koguhoidja Mall Sinivee (pildil), kes töötanud muuseumis selle loomisest saati, kinnitab, et ega praegugi kogu teab mis suur ole (kokku on neid umbes 20 000), kuid vaatamist jagub ikkagi tundideks.

Muuseumi tähtsaimast museaalist on võimatu mööda jalutada. Nimelt on Padise kloostrist 2003. aastal müüride renoveerimisel leitud pada nii suur, et isegi Sinivee ei suuda täpselt öelda, mitu inimest selles keedetud roast söönuks või joonuks sai. «Kui seda puhastati ja konserveeriti, oli põhjas katlakivi,» teab Sinivee, «see oli mõeldud ilmselt supi- ja õllekeetmiseks.»

Teine erakordne leid pärineb Keila linnusest – pronksist rinnaehtel on kujutatud Püha Jürit lohet tapmas.

Ent püsiekspositsioon mahub kahele korrusele. «Meie väljapanek «Harju elu» on üles ehitatud inimesekeskselt, näitame igapäevaelu, ja kuna Harjumaal on pikk rannajoon, näitame ka rannarahva elu,» tähendab koguhoidja.

Muuhulgas saab tutvuda Keila baptistikoguduse oreliga ning Esimese maailmasõja aegse kokkupandava saega. Riisipere sidesõlmes veel 1982. aastal kasutatud telefonikommutaator mõjub nutiajastul tõelise uunikumina!

Muuseumi värskeimad museaalid on muide pärit hoopis Harjumaa väiketootjatelt. Lehetus asuv Nõmmiku talu andis näiteks seal toodetavate juustude etikette. «Sest ka eilne ajaleht on täna ajalugu,» kostab Sinivee elutargalt.

/ Mihkel Maripuu

Lisaks on avatud ajutine näitus, milleks praegu väljapanek Põhja-Eesti naiste pottmütsidest. Nii suurt kollektsiooni pottmütse pole kunagi varem korraga vaatamiseks väljas olnud; näituse õnnestumiseks panid õla alla nii Harjumaa muuseum, ERM, Pärnu muuseum, Eesti ajaloomuuseum, Eesti vabaõhumuuseum kui ka Mahtra muuseum.

Muuseum asub aadressil Linnuse 9, vt lähemalt www.hmk.ee!

  1. Liivaaugu tamm

/ Mihkel Maripuu

Seda suurt tamme peab küll veidi otsima, aga ega seda keeruline leida ka ole. Puu on seal, kus raudtee kaheks hargneb. Mööda Jõe tänavat tuleb sõita Keila Veskite poole ning vaadata autoaknast paremale. Kakskümmend aastat tagasi mõõdeti tüve ümbermõõduks 1,1 meetri kõrgusel 702 sentimeetrit, latv ulatus toona 24 meetri kõrgusele ning on loogiline, kui tamm pikkust ja paksust juurde visanud.

«1960. aastatel tahetud sinna ehitada veduridepoo, kuid puu olnud nii ilus ja mõjuv, et plaan muudeti ümber ja depoo tehti hoopis Pääskülasse. Ilmselt oli puu säästmise peamine põhjus mitte ehitajate aukartus puu ees, vaid asjaolu, et tamm kuulus riikliku kaitse alla. Seaduse järgi oli looduskaitsealuse puu ümber 50 m ulatuses ehitustegevus keelatud,» kirjutab Hendrik Relve oma raamatus «Põlispuud».

  1. Keila Miikaeli kirik

/ Mihkel Maripuu

Nagu tamm, ei saa kirikki jääda märkamata. Vähemasti mitte ühelegi Tallinna poolt maanteed mööda tulijal.

Tegu on Harjumaa suurima maakirikuga, mida hakati ilmselt ehitama kohe pärast Põhja-Eesti allutamist Taani kuningale. Kindel on, et 1280. aastal valmis nelinurkne kabel, mis moodustab praeguse kiriku kooriruumi. Kirik hävis Liivi sõjas ja sisustus rööviti, kuid see taastati 1596. aastaks; praegune välisilme pärineb aastast 1851.

/ Mihkel Maripuu

Kirikuaeda igavesele unele sängitatute vastu võiksid huvi tunda isegi õllesõbrad, sest just siit leiab Rehbinderite, Saku õlletehase rajajate rahula. Isegi vana Karl Friedrich on siia maetud.

  1. Keila kultuurikeskus

/ Mihkel Maripuu

Keskväljakul ei saa kuidagi mööda stalinistliku arhitektuuriga kultuurikeskusest, mis valmis aastal 1956 ja millesarnaseid leidub teisteski Eesti linnades. Juhataja Katrin Sassi sõnul pole hoone arhitektuurimälestisena kusagil arvele võetud, kuid keilalased ise peavad seda väga ilusaks.

Keila kultuurikeskus on aga nii mõnelegi läinud sajandi 70ndatel aastatel möllanud noorele eestlasele jäänud mällu kui erakordselt vabameelsete pidude pidamise paik. Just selle maja suures saalis peeti ju menuansambli Polyphon tantsuõhtuid, mis olid üle maa kuulsad.

«Mul on väga hea meel, et omaaegsed ornamendid on säilinud,» räägib Sassi saalis ringi vaadates. «Lavagi on nõukaajast, justkui eelajalooline. Tahtsime kunagi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt saali renoveerimiseks raha saada, aga meile öeldi, et siin on liiga ilus.»

/ Mihkel Maripuu

Tantsuõhtuid enam ei korraldata, nüüd keskendutakse etendustele ja kontsertidele; samuti tegutseb seal arvukalt taidluskollektiive ja tehakse näitusi. Värskeima väljapaneku taieste autor on Keila sotsiaalkeskuse käsitööringi õpetaja Tiiu Jalakas.

Muide, kui keskuse välisuks on kinni, saavad huvilised majaga tutvuda kantselei poolt sisenedes.

Kultuurikeskus on ka üks Keila linna päeva korraldajaid. Pidu peetakse tänavu 27. mail ja selle tõmbenumbriteks on laat ning kaks lava, kus saab näha kultuuriprogrammi. Üks peaesinejatest on praegustel andmetel Viljo Tamm.

Kultuurikeskuse aadress on Keskväljak 12.

Tagasi üles