Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kuulus vanglasaar võlub turiste

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
«Indiaanlased on teretulnud». Pool sajandit tagasi hõivasid 900 indiaanlast rohkem kui pooleteiseks aastaks Alcatrazi saare. | FOTO: Erakogu

​Reisides Ameerikasse, ei saa hakkama ilma nende pallimänguarmastuseta. Reisides San Franciscosse ei saa jätta käimata Alcatrazil.

Ei hakka salgama, et Alcatraz oli minu jaoks selle reisi üks tippsündmusi juba enne, kui sinna kohalegi olin jõudnud. Korra varem on mul õnnestunud ka seda saart külastada, kuid see ei vaigistanud minus ajaloohuvilist, kes sinna ikka ja jälle tagasi tahtis.

Kui on soov sinna minna, tuleb see laevareis pikalt ette planeerida, sest tegu on kahtlemata kõige populaarsema vaatamisväärsusega San Franciscos. Talvisel perioodil on vangla külastamine ehk veidi lihtsam, kuid nii laev kui ka saar on sellele vaatamata turistidest tulvil.

1963. aastal suletud Alcatrazi vangla on kantud Ameerika Ühendriikide ajaloolise pärandi hulka. / Erakogu

Laevalt maha astudes tervitab külastajaid kõigepealt suur grafiti «Indians welcome» ehk «Indiaanlased on siin teretulnud». See teeb hetkega selgeks, et tegu ei ole mingi tavalise turismiatraktsiooniga, vaid päris vangla ja päris lugudega.

«Indiaanlased on teretulnud». Pool sajandit tagasi hõivasid 900 indiaanlast rohkem kui pooleteiseks aastaks Alcatrazi saare. / Erakogu

Rühkinud mäest üles suurde vangimajja, antakse kõigile soovijatele audiogiidid, mis juhatavad teekonda läbi vanglamüüride. Põnevaks teeb selle ekskursiooni asjaolu, et rääkima on palutud nii vangid kui ka valvurid, seega saab kuulda seal elanute reaalseid kogemusi.

Elamustingimused vanglas ei olnud ülemäära mugavad. / Erakogu

Selliseid kohti külastades peab oskama hoida seda õhkkonda endast eemal, vastasel juhul astud sealt välja üsna rusutuna.

Põgenemiskatseid oli Alcatrazilt üksjagu, kuid selle omapärase asukoha tõttu läks enamik neist luhta. Olgu öeldud, et väidetavalt õnnestus neist vaid kolm, kuid ka nendest inimestest ei ole hiljem midagi kuulda olnud ning oluliselt tõenäolisem on, et nad hukkusid siiski külmas kiire vooluga lahesopis.

Pea olematu võimalus põgenema pääseda vange aga ei heidutanud ja seda üritati ikka. Nii tõi üsna kiiresti maa peale ka ühe vangi lugu põgenemiskatsest.

Selline vaade peaks olema tuttav paljudest vanglaseriaalidest. / Erakogu

Rõõmsa turistina seisad ühe kongi juures ning üsna rusutud häälega räägitakse sulle kõrva lugu ühest põgenemiskatsest ja sellest, kuidas vangid surusid mitu valvurit ühte pisikesse kongi. Kui aga vangidel oli selge, et siit nad põgenema ei pääse ja valvuritele tuleb juba lisajõudu, lasid nad kongis seisvad valvurid lihtsalt maha.

Sel hetkel tabab reaalsus kui puuga pähe. See siin ei ole mingi lõbustuspark, vaid siinsamas on surma saanud hulk inimesi ja õnnetuid tunde veetnud kõige hullemad kurjategijad, keda Ameerikal oli pakkuda. Just siin on olnud ka kurikuulus Al Capone.

Nugadel pidid olema kontuurjoonega hoidikud, et nende kadumist oleks kohe märgata. / Erakogu

Huvitav on samas see, et kuulates neid vange, kes olid sinna jõudnud pangaröövimise või relvakauplemise eest, on kerge unustada, et tegu on kurjategijatega. Üsna kiiresti tekitab õudu ka mõte, et San Francisco paistis neile aknast kätte ja uusaastaööl kuulsid nad linnas pidutsevate inimeste häälekaja, samas teades, et neile on see igavesti kättesaamatu.

Täpselt nii, nagu aeg-ajalt tuleb endale meelde tuletada, et viibid vanglas, kus on juhtunud hirmsaid asju, tuleb meelde tuletada, et need olid kurjategijad, kes nendes rasketes oludes elama pidid.

Pallimängud on pühad

Üsnagi üllatavalt, arvestades seda, et ameeriklased on üks kõige ülekaalulisemaid rahvaid terves maailmas, hoiavad nad au sees pallimänge. Püha kolmainsuse moodustavad loomulikult Ameerika jalgpall, pesapall ja korvpall.

Sellest saime aru juba keset ööd lennul San Franciscosse, kui filmivaatamist segas piloodi ootamatu ja arusaamatu numbrikombinatsiooni teavitus. Veidi aja möödudes kordus see kõik taas ja tekkis juba kahtlus, et ega meie piloot ei ole midagi manustanud. Nagu hiljem selgus, oli kõigest käimas ameeriklaste aastasündmus Super Bowl ja reisijatele oli vaja teatada jalgpallimängu seisu (New England Patriots suutis suurest madalseisust välja tulla ja võitis finaalivastase Atlanta Falconsi pärast lisaaega 34:28 – toim).

Kahjuks saabusime linna alles siis, kui võistlus oli juba läbi, seega jäime nendest suurtest pidustustest ilma. Küll aga tutvustati meile põhjalikult kahe teise tähtsa spordi kultuuri.

Sellel San Franicisco pesapalliväljakul tutvuskäigu ajal kohti jagus, kuid kõvemate mängude puhul on kõik kohad täis. / Erakogu

Pesapall on üllatavalt keeruline spordiala, mis eestlasele tundub siiski äärmiselt aeglane ja igav. Samas selliseid kiiruseid on raske puhtalt inimjõul mujal arendada. Kurikaga peab sportlane hakkama vehkima juba ammu enne, kui pall on viskaja käest üldse õhku tõusnud, vastasel juhul ei ole võimalik sadu kilomeetreid tunnis lendavale pallile lihtsalt pihta saada.

Umbes samal põhjusel ei mängita kunagi pesapalli siis, kui vihma sajab. Palju on kuuldud veidi naeruvääristavaid kommentaare, et pesapallurid on nii lahjad mehed, et isegi märjaks ei taha saada.

Tegelik põhjus on aga üsna tõsine. Kui pall saab märjaks ja peaks viskaja käest vale nurga all välja libisema, võib see läbi õhu lõikav kivikõva pall nii mõnegi suure mehe oimetuks või, veel hullem, surnuks lüüa.

Seega aeglane võib ta ju tempolt olla, kuid tõsist tööd tehakse sellelgi platsil. Ameeriklaste jaoks on pesapall muidugi veel rohkemgi kui lihtsalt mäng. Sinna minnakse ärikohtumistele, sest milline moodus oleks veel parem kedagi moosida, kui osta talle võrratult heasse kohta piletid ja nautida koos üht mängu, mille pauside ajal saab siis veidi ka tööjuttu ajada. Nii ei peeta seda ka imelikuks, et mõned suured mängud algavad kell 12 päeval, mis on täpselt õige hetk lõunasöögiks.

Nii nagu pesapalli ümber on oluline kõik muu melu, on see tähtis ka korvpalli puhul, vaat et rohkemgi. Korvpalli vaatajatel ei lasta hetkeski hinge tõmmata või lihtsalt lakke vahtida. Parajasti oli käimas Golden State Warriorsi ja Chicago Bullsi heitlus, mis peaks ju inimeste meelt lahutama kordades kauem kui vaid mängu ajal.

Kui Eesti korvpalli meistriliiga mängude vahel sisustatakse veerandaegadevahelised pausid ära väikese tantsu või muu sarnase meelelahutusega ning meie vaatajale sellest ka piisab, siis Põhja-Californias anti endast ikka maksimum. Täidetud olid isegi kõik time out’ide hetked. Küll visati sellal vaatajatele T-särke või loositi PlayStationi mängukonsoole, küll näidati tantsutüdrukuid või puhkpilliorkestreid. Poolajal toodi välja isegi akrobaat koos oma väikese koeraga, et nunnumeeter läheks ikka korralikult põhja.

Kohati läks see melu niivõrd suureks, et mängijad olid justkui valmis tagasi platsile tulema, kuid ei saanud, sest tantsutüdrukutel oli veel paar puusanõksu tegemata. Rahvale see leib ja tsirkus muidugi meeldis, sest ka väljaku ümber olevates söögiputkades looklesid järjekorrad, kus nii mõnigi vaataja sai ilmselt vähemalt ühe veerandaja jagu aega passida. Tähtis ei olegi võit, vaid osavõtt!

Finnair hakkab juunist kolm korda nädalas lendama otse Helsingist San Franciscosse. Reisi korraldas Finnair.

Tagasi üles