Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jalgrattaga Ameerika hipsterite mekas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

San Francisco on vabameelne Ameerika, kus ei kehti konservatiivsed reeglid ega mõttelaadid ning samasugust suhtumist eeldatakse ka kõigilt linna külalistelt. Üldiselt on California elanikud teiste ameeriklastega võrreldes kõige paremas füüsilises vormis. San Francisos aitavad sellele kindlasti kaasa ka looklevad mäed, millest üles-alla vantsimine võib tavakodanikule võrduda mõne üsna võhma nõudva trenniga. Kel aga jääb kõndimisest ja jalutamisest väheks, võib haarata teise kohalike armastatud transpordivahendi – jalgratta.

Ameerika mõistes on San Francisco siiski väike linn ning seega armastavad kohalikud elanikud sealsetel tänavatel just rattaga liikuda. Õnneks on ka kohalikud linnagiidid piisavalt nutikad ja soovimata ise kõrgetest tänavatest üles sõtkuda, on marsruudid üles ehitanud nii, et mäkketõuse tuleks mitmetunnisel ekskursioonil ette vaid mõni üksik. Sellest hoolimata jäävad need vähesedki pikaks ajaks meelde.

Kesklinna avastamiseks on rattasõit kindlasti üks parimaid lahendusi. Nii ei pea pidevalt otsima parkimisvõimalusi, et taas mõni hea linnavaade või kuulus Golden Gate’i sild fotole jäädvustada. Rattaga saab mõnusalt teha peatusi seal, kus parajasti vaja. Seega kui kogu grupiga linna kõige järsemat tänavat mööda sõitsime, hüüdsin korraga entusiastlikult, et nüüd tuleb kõigil peatus teha, sest mul on just sealt pilti vaja. Giidil olid üllatusest silmad punnis, sest kõigi aastate jooksul ei ole ta kunagi pidanud seal peatuma, sest mitte keegi pole veel tahtnud seal pilti teha, samuti pole ta ka ise seda vaatamisväärseks pidanud. Seega sündis jälle lugu «kõige esimene eestlane....».

Niimoodi aeg-ajalt jalgratastega seisatades ja pildistades kulges meie tee Golden Gate’i silla poole. Kusjuures tegelikult ei ole see sild üldse mitte punane, vaid ametlikult on selle toon hoopis rahvusvaheline oranž (international orange). Lisaks selgub, et ka lugu lõputust restaureerimisest – ehk et kohe kui ühest otsast on värvimisega lõpule saadud, alustatakse teisest otsast uuesti – on vaid linnalegend. Lähemal uurimisel võibki sillal märgata nii mõndagi kulunud plekikeset. Giidi sõnul ootab Golden Gate juba viimased kümme aastat ülevärvimist.

Palju kõneldakse legende ka sellest, kuidas sild oma nime sai. Kõige levinum lugu on, et lahte sissesõit meenutab väravat ning sinna piirkonda tuldi just kullapalaviku aegu, niisiis liideti kaks terminit lihtsalt kokku. Teiselt poolt räägitakse jutte sellest, kuidas kunagi ammustel aegadel olla silla ehitaja käinud Istanbulis ning sisenenud sinna just Kuldsarve lahe kaudu. Armudes linna, soovis ta anda ka oma kodusillale samasuguse nime. Kumb neist lugudest tõele vastab, jääb igaühe enda otsustada, sest ühel ekskursioonil võib kuulda üht ja teisel teist legendi. Kõnelejad-giidid on sealjuures kohalikud, kuid nagu näha, pole oma koduloos nemadki kindlad.

Sild peidab endas üsna mitut saladust. Igal aastal jätab seal eluga hüvasti nii mõnigi õnnetu hing, mistõttu on silla mõlemasse otsa pandud üles sildid, mis ärgitavad jalutajaid enesega kimpu sattunud inimesi märkama ning neid aitama. Samuti ripuvad sillal kõigis nähtavates kohtades hädaabitelefonid, mis on otseühenduses enesetapjate abiliiniga, et omadega täiesti ummikus olevad inimesed saaksid veel viimasel hetkel abi otsida. Ka meie giid on mitme tööaasta jooksul tabanud sillalt kaks inimest, kel peas mõte alla hüpata, kuid suutnud nad sealt vähemalt selleks korraks siiski ära meelitada.

Selleks et tulevikus ei peaks turistid ja kohalikud enam sillal jalutades hirmunult ringi vaatama, ega silmanurgas mõnd hüppajat paista, plaanib linnavalitsus sinna üles seada võrgud, et sääraseid olukordi vältida. Veider on see, et võrgud seatakse vaid ühele küljele, sest teisel pool silda on liiklus oluliselt väiksem ning seal saab liikuda vaid kindlatel tundidel päevast. Ometi võiks arvata, et kel suur tahe alla hüpata, suudab oma aega ka vastavalt planeerida. Kindlasti on võrgu ülesseadmine abiks, kuid probleemi ennast see endiselt ei kõrvalda.

Kui oled suutnud juba rattaga Golden Gate’ile vändata, ei ole sealt enam pikk maa (ning teele jääb vaid üks tõus) Sausalito linnakesse. Eriti ohtralt silmailu ja ägedat kirevust on Sausalitol pakkuda siis, kui juhtud sinna päikeselisel päeval. Mereäärseid tänavaid ääristavad väikesed poed, rääkimata kohvikukestest, kus mõnusalt puhkust veeta. Kui oled üks neist paljudest, kes juhtub Sausalitosse vihmasel päeval (nagu ka meie grupp), jääb palju linnavõlust küll nautimata, kuid omamoodi armas on see kogemus ikka.

San Francisco üks lahutamatu osa on ka paadisõidud ning jällegi, kui liigelda autoga, jääb see elamus saamata. Sausalitost tagasi San Franciscosse viibki meid katamaraanilaadne laevake, mis muuseas möödub üsna lähedalt ka Alcatrazi vangla tagaküljest. Nii avaneb ainulaadne võimalus püüda pildile õudusttekitavad kaadrid sellest süngest hoonest.

«Kus Bugsy on?»

Ameerikasse reisimisest kirjutades ei saa üle ega ümber toidust. Esimene hommik viis mind tugeva tuule, kerge vihmasabina, kuid üsna sooja ilma saatel söögipoolist otsima. Ei olnudki tarvis mitmest mäest üles ja alla vantsida, kui juba koperdasin ühe tõelise Ameerika diner’i otsa. Paik oli nii autentne, et raske oli selle tõelisust uskuda.

Vägesid juhatav Mary-Donna paistis samuti silma äärmise ehedusega: prillid ninal, vanust üle viiekümne ja välimuse järgi otsustades ilmselt ka kõik need aastad selles diner’is töötades mööda saatnud. Sassis juuste lehvides kihutas ta mööda restorani ringi ning tervitas kõiki rõõmsameelselt, kuid kähedalt: «Hello, darling!» (Tere, kullake – ingl k.) Sellega hellitused ei piirdunud, iga pöördumise lõppu lisati ikka mõni «honey» või «darling».

Pärast seda, kui olin enda meelest «kerge» võiku ära tellinud, jäi aega, et diner’is veidi ringi uudistada. Arusaadavalt ei puudunud sealt plaadimasin, kust sai mõne sendi eest endale meelepärast muusikat lasta, või pinball’i mäng, mis pakub küll pigem võimalust raha tuulde visata, kuid seda äärmiselt lõbusal viisil. Kõike seda jälgis nurgas istuv elusuuruses Elvis Presley kuju.

Toit lõpuks nina all, ei osanud eurooplased välja nuputada, kust otsast peaks seda sööma hakkama, või kokku arvutada, kui mitme päeva portsuga meie mõistes tegelikult tegu on. Tavaline klubivõileib, mis sobiks Eestis ehk lõunasöögiks, oli seal kindlasti kahe lõunasöögi mõõtu ja seda pakuti hommikuks. Ühe tornikõrguse võileiva vahele oli pistetud 15 viilu (lugesin üle!) sinke, lisaks veel peekoniviil, juustu, tomatit ja hulgaliselt saia. Nagu sellest veel ei piisaks, oli niisuguseid võileibu kaks ning taldrikul ilutses ka mõnus ports friikartuleid.

Ameerikaliku hommikusöögi lõpetuseks kõlas meie seljatagant veel üle restorani kähedahäälse Mary-Donna lause, mis kõlas justkui ühest tüüpilisest Ameerika maaelu kujutavast filmist: «Kus Bugsy on?» See pälvis meie euroopa seltskonnalt vaikiva aplausi. Saime aru, et Ameerika on meid omaks võtnud.

Loe San Francisco reisikirja teist osa 30. märtsi Postimehest!

----

Finnair hakkab juunist kolm korda nädalas lendama otse Helsingist San Franciscosse. Reisi korraldas Finnair.

Tagasi üles