Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Peaaegu saksavaba endine Saksa linn Kaliningrad

9
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
  • Immanuel Kanti sünnilinn on eelkõige tuntud Königsbergina.
  • Ühe detaili poolest on Kaliningrad jäänud tüüpiliseks Saksa linnaks.
Varemetes olevik ning hiilgav minevik fotodel Zelenogradski (Cranz) rannapromenaadil. | FOTO: Jaanus Piirsalu

Kaliningrad oli vanasti eestlastele tuntud koht, kus paljud, näiteks ekspeaminister Andres Tarand, teenisid aega Nõukogude armees. Vähesed eestlased on sinna sattunud aga viimasel paarikümnel aastal, kuigi Kaliningradi pole pikk maa: Tallinnast 800 kilomeetri ehk päevase autosõidu kaugusel Euroopa suunas.

Kuulsa Immanuel Kanti sünnilinn, kust ta väidetavalt lahkus ainult mõned korrad oma elu jooksul, on eelkõige tuntud kunagise Ida-Preisimaa pealinna Königsbergina. Kaliningradi nime on see linn kandnud kõigest viimased 70 aastat.

Hiljuti Kaliningradis käies tabas mind kõige suurem šokk raamatupoes, kus ma sattusin lappama pildialbumeid kunagisest Königsbergist. Fotodel nägin tõeliselt ilusat linna, heas mõttes vana hea kodanliku Euroopa pärli. 19. sajandi ja 20. sajandi alguse Königsberg meenutas mulle mõneti Strasbourgi või Colmari vanalinna. Kõik oli niisama kaunis.

Kaunis oli see linn 1944. aastani, mil brittide kuninglik lennuvägi pommitas sõja ajal kesklinna peaaegu sama puhtaks kui Dresdeni. 1945. aasta aprillis viisid hävitustöö lõpuni kolm päeva kestnud ägedad lahingud Punaarmee ja sellele visa vastupanu osutanud sakslaste vahel.

Kaliningradis käies tabas mind kõige suurem šokk raamatupoes, kus ma sattusin lappama pildialbumeid kunagisest Königsbergist.

Sõjaeelne Königsberg on siiski veel mõnevõrra säilinud kesklinnast kaugemates rajoonides. Äärelinnad jäid kuninglikul lennuväel pommitamata ning seal võib näha ehtsat Königsbergi koos uhkete villade ja bürgerimajadega. Meenutab veidi meie Nõmmet. Kaliningradi sattudes soovitan soojalt kesklinna asemel või pärast seda teha ringkäik hoopis Amalienau-nimelises rajoonis.

/ Jaanus Piirsalu

/ Jaanus Piirsalu

Vanad Saksa-aegsed majad Kaliningradi linnas Amalienau rajoonis. Nagu oleks 1990ndate Nõmmele sattunud. / Jaanus Piirsalu

Olen lugenud, kuidas Olev Remsu kümme aastat tagasi Sirbis ning Mart Laar ja Tiit Pruuli kolm aastat hiljem oma Ida-Preisimaast rääkivas raamatus kiruvad Kaliningradi kerkinud Nõukogude ja hilisemat Venemaa kolearhitektuuri. Iseenesest on neil õigus, kui võrrelda Kaliningradi euroopalike linnadega. Kui aga võrrelda teda Venemaa teiste oblastipealinnadega, siis on tegemist täitsa ilusa linnaga. Mõned aastad tagasi valis Moskva üks suuremaid äriajakirju RBK Kaliningradi koguni Venemaa regioonikeskustest kõige elamisväärsemaks linnaks.

Ühe detaili poolest on Kaliningrad jäänud tüüpiliseks Saksa linnaks, erinedes täielikult Venemaa linnadest. Need on majade aadressid. Kaliningradis on nimelt seniajani iga trepikoda eraldi aadressiga, nagu on kombeks saksa kultuuriga maades. Minul palju Venemaal reisinud inimesena oli ikka väga ebaharilik näha üheksakordset maja, mille igal sissekäigul oli eri aadress.

Kaliningradi oblastil on kindlasti potentsiaali, aga venelased ei oska või ei taha seda ära kasutada. Hea näide on sealne vanim Läänemere-äärne kuurort Zelenogradsk, saksaaegse nimega Cranz.

Juba 200 aastat tagasi kuurordina asutatud (50 aastat varem kui näiteks meie Narva-Jõesuu) Zelenogradski uus rannapromenaad on veel enam-vähem, aga selle ääres asuvad järjest tohutud tondilossid: mõni põlenud ja mahajäetud, mõni teine koloss jäänud aga lihtsalt pooleli nagu mingi skelett. Euroopas leidub vist vähe kohti, kui üldse, kus merekuurordi keskus on niivõrd ära rikutud. Ja et absurd veel täielik oleks, siis on kellegi geniaalne mõistus kas meelega või mõtlematusest katnud nende tondilosside piirdeaiad suurte fotodega Cranzi kunagisest hiilgusest. Kogu see kunagine ilu karjub eriti teravalt näkku praegusele koledusele.

Immanuel Kanti kuju Kaliningradi kesklinnas, mis on tegelikult koopia kunagisest originaalist. / Jaanus Piirsalu

Kaliningradil on aga ka oma pluss – enamiku Venemaa regioonidega võrreldes head ja tänapäevased maanteed. Suur maanteede ehitamine algas siin 2000ndate lõpus ärimehest kuberneri Georgi Boosi ajal, ning mis Venemaa puhul eriti hämmastav – need teed püsivad korras! Järelikult saab küll Venemaal häid teid ehitada, kui tahetakse.

II maailmasõjani elas Königsbergis ja selle ümbruses umbes 300 000 sakslast. Pärast sõda oli neist alles kolmandik, kes küüditati peaaegu kõik loomulikult Siberisse. Uurisin, kui palju sakslasi elab tänapäeval Kaliningradi oblastis, ja selgus, et 2010. aasta rahvaloenduse andmetel pidas seal end etniliseks sakslaseks ligi 7500 inimest. Pole aga teada, kui paljude esivanemad elasid sealsamas enne suurt sõda. Võrdluseks – Venemaal elab sama loenduse andmetel üldse ligi 400 000 etnilist sakslast.

Tüüpiline Kaliningradi äärelinnamaja, kus tähelepanu äratas pood «Leedu uksed». / Jaanus Piirsalu

Kaliningradi üks sümboleid – Dom Sovetov, pooleli jäänud maja kesklinnas, kuhu pidid Nõukogude ajal tulema linna kõik võimuorganid, aga enne sai sotsialismiaeg otsa. / Jaanus Piirsalu

Mutikesed ja harjutusväljak Zelenogradski(Cranz) rannapromenaadil. / Jaanus Piirsalu

Üks suuremaid monumente Venemaal legendaarsele lauljale Vladimir Võssotskile asub Kaliningradi keskpargis. / Jaanus Piirsalu

Üksik kalamees Königsbergi katedraali ees. Kalamehe jutu järgi tunni ajaga null kala. / Jaanus Piirsalu

Tagasi üles