Vabatahtlikuna maavärinajärgses Nepalis

, GLEN vabatahtlik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Maailma kõrgeimad mäed ja rikkalik kultuuride kaleidoskoop – Nepal, ekstreemsustest tulvil paik, kus kõik, mis meile esmapilgul võib-olla harjumatu, on selles pealtnäha kaootilises maailmas igapäevane ja loomulik. Ehk peituvad selle sügavamad juured ainuüksi mitmekesises looduses, mis ühest küljest on raske koorem, kuid teisalt on oma isoleeritud geograafilise asendi tõttu kujundanud omanäolise, kokkuhoidva ja vaimsusest pakatava keskkonna.

Nepali viis mind eelmisel aastal GLENi maailmaharidusprojekt, mille käigus töötasin kolm kuud vabatahtlikuna väikeses külas Kathmandu orus. Kuna teadsin, et hiljuti oli seda maad laastanud maavärin, olin valmistunud nägema riiki, millest järel vaid varemed, ning leinavaid inimesi. Ent esialgsed emotsioonid osutusid hoopis vastupidisteks. Kathmandu kihas igal sammul värvikirevast elust ning esmapilgul ei viidanud looduskatastroofile midagi muud peale telliskivihunnikutega kaetud tühjade kruntide ja lagunenud arhitektuuri.

Minu tööülesandeks sai koostada mägikülla raamatukoguhoone projekt. Kuna kohalikud teavad tegelikult väga hästi, kuidas tuleb ehitada, oodati meilt pigem uusi ideid ja põnevaid arhitektuurilahendusi. Projekti eesmärk ei olnud ainult maja ehitada, vaid see kätkes endas laialdasemalt hariduse tähtsustamist ning õppimisvõimaluste kättesaadavamaks muutmist.

Töökäik tundus mulle esialgu kummalisena, sest harjumus kõike kiiresti ja kohe lahendada ei käi tavalise nepallase elukorraldusega üldse kokku. Ajal on selles kultuuris hoopis teine tähendus ja mõõde. Keegi ei torma kuskile ega muretse ning igapäevase rahulikkuse saatel leiavad kõik probleemid tasapisi lahenduse ja toimetused saavad tehtud. Keskmine nepallane ei püstita endale peavalu tekitavaid eesmärke, mille poole ükskõik mis hinna eest püüelda. Olulisim on alati koos perekonna ja sõpradega koos veedetud aeg.

Nepallastele on omane olla tänulik kõigele, mis meid ümbritseb ja meie igapäevaeluga seotud on. Üksteise vastu ei olda mitte ainult lahked ja helded, vaid pööratakse tähelepanu ka asjadele, mis võimaldavad elus paremini hakkama saada. Täiesti tavaline on näiteks vaatepilt, kus keset tiheda liiklusega tänavat õnnistab perekond tee ääres oma sõiduautot, mis teenib neid iga päev ja toob ka leiva lauale. Sattusin ühel päeval ootamatult sellest tagasihoidlikust rituaalist osa saama, minu siiras huvi pani asjaosalisi rõõmustama. Kuid tavaliselt ei lõpe sellised hetked kunagi üllatusteta. Mõni minut hiljem kutsuti mind kitsa koridortänava kaudu tagahoovi, kus naabrid vähemalt viit mootorratast pühitsesid.

Nepallased on väga usklik rahvas ning peaaegu pooltel päevadel aastas on mõni hinduistlik ja budistlik tähtpäev, korraldatakse rituaale ja festivale, mis tähendas seda, et raamatukogu ehitus seiskus.

Vaatamata kultuurilistele eripäradele ja kohati puudulikule infolevikule käisid uue maja projekti tegemine ja ehitustööd paralleelselt ning kolme kuuga saigi raamatukogu minu suureks üllatuseks valmis. Ehitus- ja viimistlustööde puhul anti kohalikele palju vabadust ning neid innustati vastavalt traditsioonidele ja maitsele lahendusi välja mõtlema. Lõpptulemuseks oli äärmiselt lõbus maja, mis peegeldab suurepäraselt nepallaste armastust kirevate värvide vastu. Kogu projekti olulisimaks väärtuseks pean lugupidavat ja avatud koostööd, mille käigus vaatamata kultuurilistele erinevustele ja arusaamatustele õppisime kõik üksteiselt midagi uut – olgu selleks siis kannatlikkus, konkreetsus, tolerantsus või hoopis ausus.

Elades seismoloogilises mõttes ühes maailma kõige ohtlikumas piirkonnas, tundsin nepallaste suurt austust ja hoolivust kõige elava suhtes. Nepal näitas mulle, kuidas leida ilu ja rõõmu lihtsates igapäevastes asjades meie ümber. Ehk ongi need looduskatastroofid, mis on kasvatanud terveid inimpõlvkondi väärtustama elu selle pidevas muutumises ja hapruses. Võib-olla peituvadki looduse hirmsate häirekellade taga hoopis elu õppetunnid, mis panevad meid korraks peatuma siin hirmkiires «arenevas» maailmas, tuletades meelde üksteisest hoolimise, jagamise ja kaastunde tähendust. Paljud neist väärtustest kipuvad lääneriikides elades paratamatult ununema. . Enim inspireeris mind nepaallaste oskus siduda elu väikese huumoriga, sest nii osataksegi tunda rõõmu elust ja selle keerd käikudest siin ja praegu. 

Kättesaamatu vesi ja vankumatu usk

Nepal kuulub maailma vaesemate riikide hulka, kus 83 protsenti rahvast elab maapiirkondades ning peamiselt tegeletakse põllumajandusega. Noorte inimeste seas on tööpuudus suur ning pidevalt otsitakse võimalusi töötamiseks välismaal. Umbes kaks miljonit nepaallast töötab igapäevaselt Indias, Malaysias ja Pärsia lahe riikides, kust nad saadavad teenitud raha oma peredele Nepali.

Tänapäeval on nepaallaste seas esindatud üle 60 etnilise grupi ning nii uskumatu kui see ka ei ole, siis Nepalis räägitakse üle 100 erineva keele. Ja riigi väiksust arvestades on veelgi uskumatum, et keeled erinevad üksteisest niivõrd, et üksteisest aru ei saada. Ametlikuks riigikeeleks on nepali keel, mida mulle teadaolevalt õpetatakse kõikides koolides, kuid mida räägib umbes pool Nepali elanikkonnast. Üha enam tuntakse huvi inglise keele vastu, mis tänu riigi suurimale majandusharule – turismile võimaldab tasuvamaid töökohti ning võimalusi noortele õppida välismaal. Täiesti tavaline on linnas kohata inimesi, kes on elevil võimalusest  praktiseerida oma inglise keelt sinuga. Ja ega niisama ei naljatleta, et Nepalis on kolm usku – hinduism, budism ja turism.

Kuid rääkides religioonist, siis see on nepaallaste üheks oluliseimaks eluosaks ning teadmata nende jumalatest ja uskumustest on pea et võimatu mõista siinset kultuuri ja inimesi. Igapäevased rituaalid ja teadmine, et jumalad ei ole miskid kauged ja abstraktsed olevused, vaid elavad olendid, kes võivad meie elu ja suhteid mõjutada, peegeldub inimeste maailmavaadetes ja elukorralduses.

Pärast maavärinat ei ole ainult uute kodude üle puudust. Paljudes külades puudub tänase päevani veele ligipääs ning inimesed kõnnivad iga päev tunde kitsastel mägiteedel, et saada joogivett ning valmistada süüa ja pesta pesu. Isegi Katmandu linnas ei tohi majapidamises olevat kraanivett võtta nii iseenesest mõistetavalt. Seoses üha pideva linnastumisega ja sealhulgas maavärina tagajärjel purunenud veetorudele, näeb varahommikutel tänavate ääres inimesi veekanistritega ümber veevõtukohtade järjekorras seismas. Rääkimata muidugi elektrist, mida jagatakse majapidamistele igapäevaselt fikseeritud arv tunde.

Aprillikuus möödub Nepali maavärinast kaks aastat, praeguseks on riigis loodud sadu organisatsioone ja algatatud abiprojekte, et abistada kohalikke inimesi, kes kaotasid kodu ning saavad seni ajutist peavarju. Tegemist on tänuväärsete tegevustega, sest peab tõdema, et valitsuse suutmatuse tõttu pole abi veel siiani tuhandete inimesteni jõudnud. Seda eriti mägistes külapiirkondades, kuhu ligipääs on piiratud ning kus mõne kilomeetri läbimine vee saamiseks võib aega võtta tunde.

Johanna ehitas GLENi maailmaharidusliku praktikaprojekti käigus küla Nepalis. Programmi vahendab Eestis Arengukoostöö Ümarlaud ja rahastab välisministeerium.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles