Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Petrooleumilambiga kadunud maailma otsimas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Tallinnas jääb üha vähemaks hämaraid nurgataguseid, kus oleks võimalik tabada endiste aegade hõngu. Need paigad on täis põnevaid lugusid, aga me ise ei oska sinna minna. Endine profirattur ja hobiajaloolane Mihkel Reile on võtnud südameasjaks selliste kohtade tutvustamise.

Olen aastate jooksul Tallinnas palju ringi konnanud, aga mitte kunagi pole mul tulnud pähe minna jalutama Astangule – sest mida oleks vaadata hüljatud Vene sõjaväeosas? Erakordselt rumal suhtumine, võin pärast paaritunnist laternamatka tunnistada.

Kadaka autoturu juures jagatakse matkalistele laiali petrooleumilambid ja raadiosaatjad. Kuna tänapäeva inimesed pole sellise lambikese hingeeluga kursis, tuleb esmalt selgeks saada selle kasutamine. See osutub vaat et keerulisemaks kui raadiosaatjaga ringikäimine.

Kuna tuul kippus petrooleumi­lampe kustutama, tuli matka­juht Mihkel Reilel neid mitu korda läita. / Mihkel Maripuu

«Mõttetu moodne vidin,» on mu esimene mõte, kui kästakse raadiosaatjad võtta. Topin selle jopetaskusse, aga üsna pea õngitsen jälle välja. Veerand tundi hiljem pean seda täiesti geniaalseks lahenduseks, sest matkajate rivi lõpus olles kuulen just tänu sellele matkajuhi selgitusi.

Kaks tundi rahvaga läbi võsa ragistada ja samal ajal pidevalt selgitusi jagada pole lihtne, aga Reile viited Tallinna teiste asumite ajaloole annavad tunnistust sellest, et tegu pole päheõpitud tekstiga. Ta tõesti teab, mida räägib.

Ladu nr 3 on säilinud algsel kujul ja enamuse aastast on see vett täis. / Mihkel Maripuu

«Mulle meeldivad sellised nurgatagused kohad, ja siis hakkad uurima, et mis siin enne on olnud,» räägib põhitööna maanteerataste võistlusi korraldav Reile. Paaritunnise matka kavandamine nõuab üksjagu aega ja vaeva, sest peale ajaloo tundmise tuleb rada ka läbi käia ja üle kontrollida. «Sageli ei ole neil retkedel ühte marsruuti, vaid on välja vaadatud kohad, mille vahel liigume,» selgitab Reile. Isegi Tallinnas leidub veel seesuguseid karulaasi, kus sihtpunkti jõudmiseks tuleb appi võtta kompass. «Näiteks Männiku laskemoonaladude või Pirita ürgoru matkal pole teeradu, võtan kompassi järgi suuna ja lähme. Siis tuleb aeg-ajalt telefoni navigatsioonivahendeid appi võttes kontrollida, kas oleme õige sihi peal,» räägib Reile.

Et laskemoona ladustamine oleks lihtsam, rajati ladude juurde viiva raudtee äärde paekivist perroonid, mis on seniajani osaliselt säilinud. / Mihkel Maripuu

Hea matka korraldamiseks ei piisa ainult guugeldamisest ja raamatute lugemisest – just lood elust enesest on need, mis asjale vürtsi annavad. «Tänu rattavõistluste korraldamisele teadsin kaude endist Rummu vangla direktorit, kes oli nõus rääkima. Maardu keemiakombinaadi retke jaoks leidsin üles ühe vana TTÜ töötaja, kes sealset eluolu teadis,» räägib Reile. Mõnikord tuleb teadja leidmisel appi õnnelik juhus. Nii sattus sügisel korraldatud Dvigateli sõjatehase matkale üks väheseid eestlasi, kes seal omal ajal ametis oli. «Dvigatelist oleks nii palju rääkida, aga näidata on seal vähe, sest sellest on saanud Ülemiste City,» tunnistab Reile kahjunoodiga hääles.

Tsaariaegsed hooned on kõik korda tehtud ja nõukaaegsetest on hüljatuna alles vaid üks hall, kus «plaaniti Ronald Reagani tähesõdade programmiga rinda pista». Linnapiiril peaks aga tondilossina seisma ja oma saatust ootama sõjatehase suur viinaravila, mida hakati ehitama 1980ndate lõpus ja mis valmis ei saanudki.

Ühes pealtnäha mahajäetud hoones elav meesterahvas võttis matkajad vastu korraliku sajatusega. / Mihkel Maripuu

Kuigi suuremalt on Reile matkade korraldamise ette võtnud alles sel sügisel, on ta varem koostanud 15 retke kava pealinnas ja selle lähiümbruses. «Tegelikult saaks ägeda matka teha Narva Kreenholmi tehases, aga see on nii kaugel, et asi ei tasu ennast rahaliselt ära,» nendib matkajuht. Senistest on kõige populaarsemad olnud matkad Rummu vanglasse ja Koplisse.

Mahajäetud sõjaväeossa on tassitud ilmselt tonnide viisi prügi. / Mihkel Maripuu

Pärast kahetunnist retke olen kindel, et päevavalges ma Astangule tagasi ei lähe. Pole mul vaja seda viimase 20 aasta jooksul sinna tassitud laama ja läga näha, las jääda sellest linnadžunglist romantiline mälestus.

Aga võib-olla siiski peaks, sest kui uskuda matkajuhti, näeb tiikide ümbrus suvel välja kui troopiline vihmamets – erkrohelise vetikakihiga kaetud veesilm, mille kohal ripuvad lopsakad puuoksad. Pealegi väidab mu sealkandis elav tuttav, et Astangu metsast on võimalik korvide kaupa seeni välja tuua. Nii et mine tea.

Väidetavalt näevad tunnelladude juures asuvad tiigid suviti eriti romantilised välja. / Mihkel Maripuu

Paari aasta pärast pole sellist Astangut aga enam olemas, sest juba praegu kerkib sinna järjest korrusmaju ja ilmselt on osa meie matkarajast varsti kellegi magamistuba.

Matka noorimad osalised olid kuueaastane Raimond ja kümneaastane Sandra, kellele tunnelladudest enam meeldis järsust klindist ülesronimine ja kogemata kombel ojja astumine. / Mihkel Maripuu

Tagasi üles