Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Bangkokis on lõbus nii emal kui tütrel

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Kahekümnendates on suhtlemine emaga nii, nagu ta on. Hea on, kui olete parimad sõbrad, kuid midagi ei ole parata ka sinna, kui eelistate reisimiseks eakaaslasi, kellega koos saab varaste hommikutundideni pidutseda. Seda suurem on šokk, kui ema ühel päeval helistab ja teatab, et nüüd minnakse koos palmi alla ja lausa kaheks nädalaks.

Natukene mornilt pakkisin kohvri kokku ja jätsin abikaasa kaheks nädalaks üksi. Teel lennujaama mõtlesin vaid sellest, kuidas suudan emaga kaks nädalat ninapidi koos olla, ühes toas elada ning alluda taas hierarhilisele vanema-lapse suhtele. Minule vähemalt tundub see natukene ebaharilik.

Reisi käigus selgus aga, et minu kahtlused olid põhjendamatud ning kartused enneaegsed. Nagu öeldud, tuli suur osa plaanist mulle üllatusena. Teadsin ainult, et kahenädalane reis algab Bangkokist ja lõppeb kuurortsaarel Koh Chang.

Esmane mulje Bangkokist oli hullumeelne. Hotellist välja astudes oleksime peaaegu kohe tuk-tuk’i (kolmerattaline Aasas kasutusel olev takso – toim) alla jäänud. Liiklus on vasakpoolne ja Aasiale omaselt valitseb selles täielik korralagedus. Pidev sagimine ja tuututamine viib sekundiga terve mõistuse. Orienteerumisele ei tule kasuks ka tänavanimed, mis ilutsevad majade peal kohalikus keeles, kuid on turiste jaoks mõeldud kaartidel inglise keeles. Pärast järjekordset õnnelikult lõppenud teeületust andsime mõlemad emaga lubaduse, et ei siuna enam kunagi Eesti liiklust. Samuti veendusime, et signaalinupp peaks tõepoolest olema mõeldud ainult hädaolukordadeks, mitte olema kasutusel hariliku kommunikatsioonivahendina.

Olles teinud taksoga väiksema ringi linnas, jätkasime oma esimese päeva lõunat šoppamisega Bangkokis. Ei ole vast kellelegi saladus, et Tais on odav ja ostlemismõnu pakub siin kõik, alates riietest ja lõpetades kohaliku käsitööga. Kaubamajades seisavad kõrvuti luksulik brändikaup ja odav Hiina toodang. Kuid olgu siiski öeldud, et päris esimesel puhkusepäeval ei ole mõistlik kohe mõnda sellisesse keskusesse ära eksida, sest siis kipub sinna jääma ka pool reisiraha.

Poodlemise vahepeal saab kohalikul turul värskete puuviljadega vaimu virgutada. Jaanuarikuus mõjus selline asi eestlase jaoks eheda paradiisina. Tai turg pakub ka selliseid eksootilisi vilju, millest kahvatu nahaga eurooplane kuulnudki pole. Kogu seda värskust ja eksootikat vürtsitavad muidugi igasugused küpsetatud satikad-mutukad. Julgete naistena proovisime ka need ära, kuid ega neil erilist maitset ei ole, lähevad hamba all krõbinal katki ning alles alla neelates meenub, mis õudus just suust läbi käis. Maitseelamusi pakuvad aga mereandidega turukärud ning sajal viisil tehtud riis ja nuudlid.

Juba esimese elamusterohke päeva tipuks oli aga reisikorraldajast emal mulle veel üks üllatus varuks. Teadupärast on Bangkoki ööelu kirju ja selles veendusin Bangkoki punaste laternate tänaval jalutades ka ise. Kahtlemata on Taimaa pealinna see tänav omaette vaatamisväärsus. Klubide uksed on avatud ja vilksamisi sisse piiludes võib näha, kuidas laval tantsivad paljad tüdrukud või peaaegu tüdrukud.

Sisseviskajad üritavad meelitada ukse peal «selle õhtu menüüga» ning vajadusel tehakse turistile majas ka kiire ringkäik. Ühest ringkäigust meile piisas, bordelle me rohkem ei külastanud. Kogu see vaatepilt oli ühtaegu šokeeriv, erutav, vaimustav ja kurb, aga just ema oli see, kes hoidis lippu kõrgel ja sammus, rind ees, piki suurt tänavat ukselt uksele. Lõpuks leidsime ühe tavalisele turistile sobiva ööklubi ning tantsisime varajaste hommikutundideni oma niigi rakkus jalad lausa vigaseks.

Järgnevatel päevadel jalutasime vapralt põrgukuumust ning turistide horde taludes läbi mitu kullakarva Buddha templit, loomaaia ja kõrghoonete miljonivaatega restoranid. Budismi peajumalale pühendatud templite külastus on Bangkokis olles lausa kohustuslik, sest käsitsi maalid templiseinad ja kõrgustesse ulatuvad kullatud kujud on Aasiale väga omased ega jäta külmaks ateistigi. Kõrghoonete hubasus ja vaated võtsid samuti hingetuks. Näha suurlinna melu pilvepiirilt on midagi enneolematut ja uskumatut, eriti kui vaadet saab nautida Tom Kha nuudlisupiga ja klaasi külma šampanjaga.

Reisi lõpuks suundusime aga pealinnast kärast-mürast eemale rahulikule kuurortsaarele Koh Chang, kus meil oli kavas puhkus helesinises ookeanivees. Tai loodus on iseenesest väga lopsakas ja Koh Changi kivine maastik oma koskedega kindlasti turismimagnet. See väike saar on sama suur kui Hiiumaa, ainult et kogu rannaäärne on täis puhkamiseks mõeldud bangalosid ja rannarestorane. Taksoga saab väga mõistliku hinna eest kogu saarele ringi peale teha ning igas hotellis on ekskursioonilett, kus valikus elevandimatkad, snorgeldamised ja kalapüügid.

Kogu saart läbib üks suur peatee, mille ääres kaubitsevad kohalikud puuviljadega ning peavad väikesi söögikohti või poekesi. Ühtlasi leidsime saarelt ühe Vene roogade taverni, mida pidasid Ukraina sõjapõgenikest ema ja tütar. Värske borš mõjus vahelduseks nuudlitele väga hästi ja nii said meist sealse einela püsikunded. Slaavi külalislahkus on ikka hämmastav ning interneti teel hoiame nendega siiamaani kontakti.

Bangkoki piiramatu kujutlusvõimega bordellid ja kuldsed liivad mõjuvad meeliülendavalt ning seiklusi jagub seal nii emadele kui ka tütardele.

Tagasi üles