Lego majade saar Veneetsia külje all

Kerli Kivistu
, vabakutseline ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Varakevadiselt lörtsises Eestis reisiplaane tehes oli kindel, et Veneetsias käies peab kindlasti jõudma ühel päeval Burano saarele. Peaaegu pool aastat hiljem, augusti keskpaigas, tervitabki see saar lahke päikesepaistega kolme Eesti neiut, kes satuvad terveks päevaks Lego majade paradiisi lummusesse.

Mootorpaat randub ja pruunide silmadega mees hüüab helisevas itaalia keeles: «Burano, Burano!» Ta avab tõkke ja seejärel saame loa paadist maha astuda. Veneetsias viibides ei tule mõttesse, et kusagil võib veel mõni kaunis ja romantiline paik eksisteerida, seetõttu ei osanud ma esialgu sellelt saarelt peale erivärviliste majade suurt midagi oodata.

Burano asub Veneetsiast 7 kilomeetrit eemal ja sinna viib kohalik mootorpaat. Sõidule kulub aega ligikaudu 40 minutit. Kohale jõudes märkame, kuidas turistide hord läheb Burano peatänavale, kus müüakse suveniire.

Seda nähes otsustame üksmeelselt, et põikame kindlasti kitsasse kõrvaltänavasse, et saare hingeellu lähemalt ja rahulikumalt süüvida. Kuna kuumus tahab tol päeval pildi silme eest võtta, peatume pisikese putka ees, kus on üllatavalt suur valik külma maiust. Palume krõbedasse vahvlisse palli lemmikjäätist ja tatsume rõõmsalt Burano võlu avastama.

Vaikne ja kitsas tänav majade vahel juhatab meid esimese värvikombinatsioonini. Kolme Eesti neiu südamed sulavad neid maju nähes sama kiiresti kui jäätisepallid päikese käes ja juba kostabki esimene repliik: «Palun hoidke mu asju, ma lihtsalt pean pilti tegema!»

Meie silme ees seisavad järjestikku majad, mille puhul on aeg justkui seisma jäänud. Kui ühe maja aknast sisse vaadata, siis tundub korter tühjana ja isegi pitsist kardin seisab liikumatult akna ees.

Sinepikarva kollane maja, selle kõrval lõheroosa, mille naabriks on omakorda erksinine ehitis. Kui keegi paluks mul sellist värvikombinatsiooni vaimusilmas ette kujutada, võtaks kindlasti silme eest kirjuks ja kuidagi ei tahaks neid värve kõrvutada.

Kuid seda pilti nähes pean ütlema, et sinepikarva kollane passib lõheroosa maja kõrvale väga hästi. Ahhetame kogu atmosfääri üle ja liigume tasahaaval edasi. Hooned on kolme- kuni neljakorruselised ja ühes majas on kõige rohkem kuus kuni kaheksa korterit.

Proovime spekuleerida, miks on majad just peamiselt erksat tooni ja mitte ühegi maja kõrval ei seisa sama värvi ehitis. Uurides selgub, et Buranol on vana kalurite küla. Legendi järgi ei leidnud merelt naasvad kalurid udus oma maju üles ja seetõttu hakati neid silmatorkavate värvidega üle võõpama. Kuid miks majadele just sellised toonid valiti, pole täpselt teada.

Burano majaomanikud, kes soovivad tänapäeval oma maja värvida, peavad selleks linnavalitsuselt luba küsima, kuna seal eksisteerib spetsiaalne majade värvisüsteem, mida on järgitud juba sajandeid. Seega kohalik omavalitsus otsustabki, millist värvi tohib maja värvimiseks kasutada.

Burano saar on küllaltki pisike, et suurem osa tänavaid mõne tunniga läbi jalutada. Eredalt torkab silma rippuv pesu, mida Burano elanikud oma akende all sooja ilmaga muretult kuivatavad. Kergelt on ka tänaval liikudes mõne tuuleiiliga pesupulbri lõhna tunda. 

Ühe sügavrohelise maja ees ringutab enesekindlalt kohalik kass, kes ei lase end meie kohaolust häirida. Tema taga on uks, mille avast paistab kohalik memm, kelle näpud heegeldavad usinasti. Pöördume viisakalt vanema Itaalia proua poole ja küsime, kas tohime temast pilti teha, mille peale ta naeratab lahkelt.

Hiljem selgub, et Burano on väga kuulus ka oma pitsi poolest, mida memmed seal usinalt valmistavad. Tänu pitsitegemisele kasvas kunagi ka saare majanduslik jõukus.

Nii Burano kui ka Veneetsia on Euroopa üks suuremaid autodeta piirkondi. Burano tänavaid eraldab samuti kanal, kus häguse vee peal loksuvad kohalike paadid. Leiame ühe kanali kõrval hubase kohviku, kus istume mõneks ajaks maha ja naudime saare ilu.

Burano teenindus on väga meeldiv ja meie keelt kuuldes tuntakse huvi, kust me pärit oleme. Tellime klaasikese kihisevat valget veini ja tassi kohvi, mis on samuti selle kuumaga lausa hädavajalikud. Kõik kokku maksab turistile vähem kui kohvipaus Tallinna Raekoja platsis ehk 4 eurot sentidega.

Saare elanikke me tänaval väga palju ei kohta, kuna peamiselt hõivavad need pildistavad turistid, kuid väidetavalt elab saarel ligikaudu 2800 inimest. Ühe tänava lõppu jõudes silmame pruutpaari, kes astub mootorpaadist külaliste aplausi saatel maha ja suudleb seejärel armunult. Vaatame tüdrukutega üksteisele otsa ja mõtleme, kas kogu miljöö saabki enam kaunimaks minna.

Sadamasse tagasi jalutades jäävad meile silma kõikvõimalikud värvid ja nende variatsioonid. Teeme ennastunustavalt majadest pilte ja taipan, et peale Lego majade paradiisi meenutab see koht ka idüllilist hipsterite linnakut.

Märkamatult seisame taas tõkke ees, et paati astuda ja Veneetsiasse tagasi suunduda. Tean, mis mind juba ees ootab, kuid Burano koloriit jättis kindlasti unustamatu jälje. Mootorpaadi liikudes vaatan heldinult saarele tagasi ja veeretan peas mõtet, et miks mitte oma pensionipõlv just Burano saarel veeta.

Ehk saab ka omavalitsuse nõusse, kui tekib tahtmine oma tulevane maja näiteks erkroosaks üle võõbata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles