Külma aja kangelane: pakasega kalale

Foto: Liis Treimann

Mis vägi see ometi on, mis ajab inimese enam kui 20-kraadise pakasega jääle õngitsema?

Teades, milline katsumus – jääle minek – mind esmaspäeval ootab, möödub suur osa pühapäevast kauplusi kammides.

«Tänama» peab ringkäigu eest kodanikku, kes mu kunstkarusnahast läkiläki pihta pani. Ilmajaam ennustab krõbedaid miinuskraade ning mul pole vähimatki soovi tõbiseks jääda.

Aga Tallinna kaupmeeste ahnus on teada – leida on vaid karvamütse, mis kandja sihverplaadi täiuslikuks idioodiks muudavad, ja mis ei muuda, maksavad 300 ja enam eurot tükk.

Talv nagunii varsti läbi, mõtlen, ja ostan Terranovast kaheeurose «pätika» – kondoomisarnase kootud mütsi, mida kannavad vaid Lasnamäe bandiidid.

Ihuüksi
Kell on pool üksteist ennelõunal. Taevas sirab päike, kerges pinnatuisus Peterburi maantee on tavapäraselt liivatamata ning Maardu järve jääd katvalt lumelt paistavad vaid jäljed. Siiski, siiski – kaugusest on näha ka need jätnud inimese siluett.

Lumi mitte ei krudise, vaid lausa kriuksub jalge all, puhub kõle tuul, ümberringi laiub valge väli ja peale selle ühe ei märka silm hingelistki. Aeg-ajalt tõuseb mees püsti ning õiendab millegagi aukude ümber. Lähemale jõudes selgub, et see on kulp, millega ta jäässe puuritud aukudelt kirmet riisub.

Maardulane Aleksei Ivanov (62), elupõline kalamees, kes suundus esimest korda kalavetele viieaastasena koos isaga ja on ülejäänud elu jooksul kogu Eesti kalastamiskohad risti-põiki läbi sõitnud, proovib siin juba pool tundi õnne.

Mehe sõnul leidub neidki, kes järvele koos päikesetõusuga, nii poole kaheksa paiku saabuvad, ent täna pole ta ühtki varast tulijat trehvanud. Ega ka hilisemat – sellisele pakasele igaüks vastu ei pea. Rahulikult sikutit augus solgutav Aleksei piilub silmanurgast ja muigab: «Noh, kas jalad juba külmetavad või?»

Ta veel küsib! Muidugi külmetavad. Pealegi meenub, et mu termosokid on Türgi päritolu.

Aleksei seevastu demonstreerib oma põhjalikku varustust – kampsuni peal kannab ta erilist kalamehekostüümi, mis külma ligi ei luba ja juhul, kui selle kandja vette peaks kukkuma, uppuda ei lase.

Jalas on aga karmid – sõna otseses mõttes – tanksaapad, mille talda palistavad metallist teravikud jääl libiseda ei lase, nende sees on kaks paari villaseid sokke. Kui tavaliselt on Alekseile seltsiks vähemalt kümme saatusekaaslast (mitte mingil juhul konkurenti!), siis täna nii pole – tuul ja tajutav temperatuur –24 kraadi on liialt rängad.

Aga vahel, tunnistab ta, kui ikka naha vahelt viluks võtab, aitab sooja saada uue augu puurimine. Aleksei tõuseb oma sõnade kinnituseks krapsti püsti ja päevinäinud, ent hirmteravate keermetega puur keerleb tema vilunud käte vahel vaid 15 sekundit, et ligi poolemeetrise jääkaane alla uus auk tekitada.

Külmarohtu mehel kaasas pole. Kus sa sellega! «Te peaksite ju teadma, kuidas alkohol külmaga mõjub,» üllatab praegu valvuriametit pidav Aleksei pisut noomiva tooniga. «Sooja saab sellest vaid algul, pärast on efekt vastupidine. Ma ei joo juba... veebruaris saab täpselt 13 aastat. Kui, siis ainult õlut. Alkoholivaba. Saaks vaid sellest saatanast kah lahti,» osutab ta paarile konile lumes.

Pigem hoida käes sikutit, aga selgub, et selle lobistamine jäises vees on terve teadus. Aleksei ütleb, et alustada tuleb aeglaste liigutustega, nii kolme- või viiesekundiliste vahedega, seejärel peaks temporütmi muutma ja tihendama, et talviselt uimaste kalade tähelepanu köita.

Kvaliteetaeg
Aga olgem ausad – niisama augu juures istumine ja sikuti liigutamine on nüri. Muidugi juhul, kui lootust saaki saada poleks. Aleksei vaidleb muidugi vastu, tema meelest on niisamagi tore värskes õhus aega veeta ja puhata, aga ma ei usu teda. Praegu pidavat otsa hakkama eeskätt väikesed haugid, aga paraku peab kalamees nad vette tagasi laskma, kui pikkust, saba kaasa arvatud, 45 cm vähemaks jääb.

«Ilmselt on olukord järves sigimiseks soodne,» arutleb Aleksei väikeste kalade rohkuse üle ning nendib, et alles hiljaaegu tõmbas ta välja haugipuraka, kel kõht maime täis.

Kodus ta naisel kalarooga valmistada igatahes ei luba – see ju meestetöö! Ahvenatest armastab Aleksei keeta uhhaad, haugist küpsetab kotlette. «Need on tõeliselt head, palju parem kui poest vorsti osta,» kiidab ta. Varsti lubab ta sõita aga hoopis Peipsile kalastama – kui luts liikvele läheb, tuleb ka sõpradelt kõne.

Põsed ja varbad hakkavad külmast tundetuks muutuma, «pätikas» laseb tuult läbi, nii et kõrvad enam isegi ei tulita, ja vee silma puhunud tuul on selle jääpisarateks moondanud.

Aleksei ütleb, et nui neljaks, aga tema peab vähemalt kella üheni vastu. «Kuni kõht tühjaks läheb. Ja isegi kui saaki ei saa, siis kahetseda pole midagi. Elus üldse ka,» muutub ta filosoofiliseks. «Pealegi öeldakse, et jumalad jahi- ja kalamehi hoiavad. Et kalal või jahil oldut eluaja sisse ei arvestata.»