Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lapimaal löövad lusti nii suured kui ka väikesed

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Pärast paari pimedat talvekuud ja tõsist töörügamist tõstis minus pead lapsemeelsus ja otsustasin taas seada sammud Lapimaale. Olin juba ette veendunud, et seal on nii mõndagi teha ka täiskasvanutel, ja minu reis vaid kinnitas seda.

Soomes käivad eestlased ikka autoga, nii ka meie. Asusime teele varahommikul, et jõuda õhtuks Rovaniemisse. Ees ootas 12-tunnine sõit lumistel ja jäistel teedel. Vaatamata kargele jaanuarikuule, oli Lõuna-Soome loodus veel sügisene või vähemalt üsna lumevaene. Mida kilomeeter edasi, seda rohkem hakkas loodus meile meelde tuletama, kuhu me läheme. Üha vähem oli näha raagus oksi, teeääri kaunistasid hoopis jääkoorikuga kaetud puud. Pimeduse saabudes jõudsimegi viimasele, kõige müstilisemale teejupile, mis meid veel jõuluvanast lahutas.

Ilmselt päevavalguses see teelõik nii müstiline ei tundukski. Ent pimedus, üksikud teeäärsed majakesed, pinnatuisk ja mõned rekad, mis võiksid ju päkapikkude valmistatud kingitusi laiali vedada, tekitasid üsna muinasjutulise tunde.

Olime jõudnud tõelisse põhja. Kõikjal oli paks lumevaip, mis muule ruumi ei andnudki. Enam ei olnud näha mustjat asfaldi, vaid kõik oli just nii valge, nagu Lapimaalt seda ootaks.

Jõuluvanaküla on jaanuarikuus üsna vaikne, kõik turistid on detsembris seal ära käinud, nii et saime rahulikult ja ilma tunglemiseta ringi vaadata. Väike päkapikula on just selline, nagu lapsepõlves seda ette kujutasin. Madalad majakesed pisikeste akendega, kust lausa õhkab soojust.

Loomulikult on külas postkontor, kus saab kaardile küsida eraldi templi, mis tõestab polaarjoonel viibimist. Ilusti on tähistatud ka polaarjoon, seega saavad kõik soovijad, üks jalg ühel ja teine teisel pool joont, seista ja endast pilte teha.

Jõuluvana juures ootas meie ees järjekorras hulk kärsituid lapsi, kes meid kui kaht lasteta täiskasvanut umbusklikult kõõritasid. Kõik said ükshaaval sisse ja meie kord jõudis üha lähemale. Kuigi jõuluvanasaladus oli meile suurepäraselt teada, hakkas süda ometigi kiiremini põksuma.

Lõpuks saime nina ukse vahelt sisse pista ja pärast esimesi tervitusi hakkas taat meiega sulaselges eesti keeles kõnelema. Ta teadis täpselt, mis meil Eestis toimub, ning ütles, et loeb isegi paar korda nädalas Postimeest, et oma naabrite tegemistega kursis olla.

Mõneminutilise vestluse salvestasid tublid päkapikud, kes üritasid seda pärast meile suure raha eest maha müüa. Olgu öeldud, et alguses ei olnud meil plaanis ühtegi pilti ega videot osta, kuid pärast nii vahva jõuluvanaga kohtumist tulime ära täispaketiga.

Külla on ehitatud ilus jäähotell, kus soovijad saavad öö veeta ja baaris jääst klaasidest soojarohtu juua. Sinna kõrvale on rajatud snowtube’i rada, mis lastele erilist lusti pakub, kuid ka täiskasvanutel jala nõrgaks võtab.

Jõuluvanaküla jäähotell on pisikene, Rovaniemist veidi väljas on aga selle piirkonna uhkus ja jäähotellide tippklass. Metsa sees asub suur jääkamakas, mille sisse mahub palju numbritubasid. Kuna õues oli õõvastav –31-kraadine pakane, ei jõudnud me tuppa saamist enam ära oodata. Ka sees olid miinuskraadid, kuid vaid seitse, mistõttu tekkis juba tahtmine jope seljast visata.

Luksuslikumates tubades on karukujulised troonid ja maalid kuu poole ulguvatest huntidest. Kõik loomulikult jääst valmistatud. Vooditele kokku kuhjatud nahad aitavad külastajatel pakast trotsida. Tavatubades küll troone ja maale ei ole, kuid nahad on täpselt sama soojad. Kõrghooajal on avatud ka restoran, just selles seitsmekraadise külmaga ruumis.

Kes kardab, et pakane võib liiga näpistama hakata, võib öö veeta omapärases hütis, kus on klaasist lagi. Paksu metsa sees on virmaliste nägemine peaaegu et garanteeritud, ja selleks ei pea isegi toast välja minema.

Teistes hotellides on sisse seatud virmaliste vaatlemise teenus. Vastuvõtt on kogu ööpäeva avatud ja neil on alati ülevaade sellest, kas ja kui palju virmalisi parajasti taevas on. Külastajate lahkel loal võivad töötajad neile ka kell kolm öösel helistada, et virmaliste saabumisest teavitada.

Kuigi ka Eestis on võimalik virmalisi näha, on see võimas vaatemäng, mis ootab Lapimaal sillerdava lume keskel, täiesti teisest klassist. Just seetõttu oleks mõistlik valida mõni hotell, mis asub Rovaniemi südamest veidi väljas, et linnatuled seda loodusimet segama ei hakkaks.

Koerarakend viis ringile

Hommikul, kui temperatuur oli langenud juba –37 kraadini, tundus vaimustav mõte minna koerarakendiga sõitma. Nii saab ka omasid toetada: siin on end mõnusalt sisse seadnud eestlane Annekreet Heinloo, kes pakub Wild Nordicu nime all kõiksugu ekskursioone. Ühtekuuluvustundest haaratuna proovisime ka meie üht paaritunnist metsasafarit.

Saabujaid tervitati väikeses hütis. Kuigi kõik turistid olid end üsna paksult riidesse pannud, puudub ilmselt enamiku inimeste arsenalis selliseks sõiduks vajalik komplekt, mistõttu kohalikud meid kiiresti riietama asusid.

Nii sain peale omaenda peenvillaste ja villaste sokkide jalga veel ühed villased sokid ning erakordselt paksud talvesaapad. Sooja pesu, mitme kihi särkide ning suusapükste ja -jope otsa tõmmati aga veelgi suurem ja soojem kombinesoon. Tundsin end nagu  kubujuss, aga vähemalt tõotas tulla soe sõit.

Enamiku inimeste jaoks oligi sõit ilmselt väga soe, kuid pean tunnistama, et ilmselt pole olemas nii palju riidekihte, mis suudaksid mind soojas hoida. Esialgu istusin saanis, kui minu reisikaaslane rakendit juhtis. Niimoodi tuli veeta umbes tunnike, kuid juba poole pealt kulus minu energia sellele, et mitte ära külmuda. Vahepeal andsid jõudu imeilusad vaated, sest kuigi rakendeid oli palju, olid vahed piisavalt suured, et tekiks üksi olemise tunne. Ainult mina, koerad ja pakasest särav loodus.

Üsna pea sain aga ise juhtima hakata ja siis läks olemine ka kohe soojemaks, sest nüüd hakkas pihta tõeline töö. Koerad küll järgisid juba sissekäidud radu, kuid ind oli neil suur ja nende pidurdamine nõudis omajagu jõudu.

Koerad olid väga altid teele asuma. Kohe, kui neile rakendit näidati, ei suutnud nad oma erutust varjata ning hakkasid hüppama ja kargama, et ainult rakendi vahele saada. Kui  kelgu korraks kinni pidasime, ei tahtnud koerad sellest kuuldagi ja soovisid muudkui edasi rühkida. Mõnikord kasutasid nad pausi enese jahutamiseks – hüppasid pea ees lumme nagu rebased ja püherdasid seal hea minuti. Loomulikult olid ka nemad külma eest kaitstud ja käppade otsas olid neil spetsiaalsed sussid, mis jääkamakaid varvaste vahele ei lase.

Rakendit juhtides sain ka ise taas tunda harjumatut külma. Tuul ju vihises, mistõttu silmad läksid veidi märjaks. Kui õues on aga ligi neljakümnekraadine pakane, siis ei pea kaua ootama, et vesi jäässe läheks, nii et vahepeal tuli silmi juba lahti kangutada. Lummavad vaated ja loodusega ühte sulandumine olid aga iga jääpisarat ning külmunud varvast väärt.

Arktika-loomaaias saab uurida, kuidas kõik need tegelased sellise külmaga hakkama saavad. Ranua loomaaia teistmoodi ülesehitus võimaldab külastajatel justkui loomade vahel ringi jalutada. Kõrged, silda meenutavad teed lähevad läbi nii karude kui ka huntide aedikutest. Kuna ruumi on seal palju, peab teinekord natuke vaeva nägema, et peitevärvides loom üles leida, kuid pole midagi vahvamat kui näha neid oma loomulikus keskkonnas.

See jalutuskäik on mõnus ette võtta just päikeseloojangueelsel ajal, sest siis hakkavad kõik loomad askeldama. Nii võib näha põhjapõtrade sõbralikke tervitusi ning polaarhunte, kes endale parajasti lume alt midagi head näksimiseks kaevavad.

Põhjamaade köök

Lapimaal saab nautida ka imehäid roogasid. Põhjapõtru on Lapimaal hulganisti, mistõttu ei tasu imestada, kui mõne restorani menüüst just põdraliha leiad. Küll aga üllatas meid  sellega kaasas käiv põdrasammal. Lapsepõlvest mäletavad ehk nii mõnedki nalja, et soomlaste lemmiktoit on põdrasammal, ja selgub, et see vastab vähemalt osati tõele. Ja õigusega, sest selgus, et ei ole paremat lisandit põdralihale kui kergelt röstitud põdrasammal. Igal pool Soomes selliseid hõrgutisi ehk ei pakuta, kuid Rovaniemist veidi väljaspool asuv Sky Ounasvaara hotelli restoran on just paras koht, kus seda mekkida ja möödunud reisi meenutada. Kuna paik asub linnast väljas, näeb suure tõenäosusega ka virmalisi, mis ühe õhtusöögi kindlasti erilisemaks muudavad.

Veel kuid hiljemgi ei jõua ära imestada, kui kaunis seal kõik oli. Paks lumevaip, sätendavad tänavalaternad, soojad kohvikud ja poed – see kõik kutsub sinna tagasi ja enne kui arugi saad, leiad end taas internetist hotelli otsimast.

Tagasi üles