Saaremaa võlu peitub lihtsuses

Saaremaal on äärmiselt hea turundusmeeskond, mis meelitab terve suve vältel kõiksugu trikkidega saarele hulgaliselt kohalikke ja ka välisturiste. Kui Tallinna tänaval mõne välismaalasega jutule saada, noogutavad peaaegu kõik, et on Saaremaal käinud ja Saaremaad näinud. Kui aga uurida nende käest mõne teise saare või mandril asuva paiga kohta, siis aetakse silmad küsivalt suureks. 

Saaremaa tõmbab inimesi ligi põhjusega. Alustuseks on sinna ju lihtne minna ja kui juba kohal, saab külastada kaht saart ühe hoobiga. Pärale jõudes tekib kohe teistsugune tunne kui mandril, saarel on teine hingamine. Loodus on teistsugune ja tunned end isegi teisiti.

Kindlasti tasub paar väiksemat peatust teha ka Muhul, filmi «Siin me oleme» kodusaarel. Üsna ruttu jääb tee peale vaat et ette Muhu Katariina kirik, mida mainiti esimest korda juba 1267. aastal, kuid siis oli ilmselt tegemist veel puukirikuga. Kirik ise asub keset Muhu saart kõrgendikul, kus kunagi paiknes pühapaik või matusekoht. Üht viikingiaegset hauaplaati võib näha tänini kiriku seina müürituna. Kes jahib kõige-kõigemat, see võib imetleda Katariina kiriku uksi, sest just need on kõige vanemad säilinud puidust uksed terves Eestis.

Edasi võiks reisihuvilise tee viia Koguva külla, mis kohalike sõnul on kui monument nende tööarmastusele ja ilumeelele. Tervenisti riikliku kaitse all olev küla koosneb peamiselt vaid kiviaedadega ümbritsetud rookatustega majadest.

Kel aega, võiks põigata ka sadamasse, kus saab nautida merelainete loksumist, kalandusmuuseumis õppida veidi sealsete kalameeste kohta ning seejärel mekkida värsket suitsukala.

Kuigi Muhumaal oleks võimalik terve päev ja paargi kulutada, tuleb ühel hetkel ületada see pikk tee kahe saare vahel, mis on ühtlasi palju pahameelt tekitanud.

Saaremaa vaatamisväärsustest on tuntuim ehk Kaali kraater, mida lapsepõlves kasvõi kooliekskursiooniga vaatamas sai käidud. Isegi kui juba ammu nähtud, tuleks seda kohta jälle külastada – ikka läheb meelest, kui võimas võib loodus olla. Ometi on ju kraatrid üks Eesti tunnuseid, sest just siin väikesel maalapil on statistiliselt kõige suurem tõenäosus meteoriidiga vastu pead saada, olgugi et seda juba teab kui kaua juhtunud ei ole. Kaali kraatri juures on võimalik ühelt taskuraha teenivalt tüdrukult vahvlituutu kaasa haarata ja siis ümber järve mõnus jalutuskäik teha.

Kuressaare keskne tõmbenumber on piiskopilinnus, mis on koduks Saaremaa muuseumile. Paik, kus korraldatakse kontserte ja ooperipäevi, on küll üsna tuntud, kuid kindlasti tuleks leida aega ja astuda sisse ka linnusesse. Näiteks hiljuti, augusti alguses, oli seal üleval põhjalik ülevaade nõukogude võimust Saaremaal, kust ei puudunud ei kurbus ega rõõm, koht oli leitud aga ka mustale huumorile. 

Eesti toidutee

Saaremaal on kohalikku kraami pakkuvaid poode-kohvikuid-restorane lausa jalaga segada, kuid kui mitte end paari päevaga jõululaadselt lõhki süüa, tuleb teha oma valik. Üsna kindel on seegi, et olgu see valik milline tahes, siis pettuda ei tule kellelgi.

Kuressaare poole sõites jääb teepeale Saksa talupood, kus peremees kõiki alati rõõmsalt tervitab. Kuna poes tegutseb ka väike kohvik, siis ei puudu majaesiselt terrassilt ka mõned püsikunded, kes turiste juba õigest uksest sisse juhatavad ja veel soovitusi ostudeks jagavad.

Poest leiab vaat, et kõike. Alustades sellest, mida ühel külaelanikul mehise prae või pühapäevahommikuste pannkookide tegemisteks vaja kuni ka igasuguste käsitöötoodanguteni välja. Oma leivanumbriks peavadki Saksa talupoe pererahvas just ise tehtud jäätist. Olime meie parajastigi jäätist valimas, kui sisse tormas üks terrassil aega veetnud kundedest ja hüüdis kurjakuulutavalt: «buss tuli»! Järjekordne turistibuss oli poe ukse taga peatunud, et jäätist mekkida.

Kuursaalis, mis vapralt juba sajandi Kuressaares seisnud, asub Ku-Kuu restoran, mis külalisi suvekuudel vastu võtab. Äärmiselt valgusküllane paik tekitab tõelise mõisapreili tunde, kes peenelt, üks näpp püsti, tuli kella viie teed nautima.

Restorani lähenemine menüüle on aga üsna lihtne: see kala, mida hommikul kalamees merelt saab, seda ka menüüst leida võib. Kuigi menüüs on pikk nimekiri ka igasuguseid liha ja vegetaarseid roogi, siis vaieldamatult populaarne on just värske kala.

Kes saare keelega tuttav pole, need võivad ära ehmatada nähes menüüs ehk runnakat või äkist, kuid kõike võib julgelt proovida, sest midagi ebamaist seal mandrika jaoks ka ei leidu, kui siis vaid ebamaiselt head.

Kõik lauale toodud road nägid suurepärased välja ja maitsesid veel paremini. Omamoodi ärevust tekitas roosa mädarõigas ning tuhaga maitsestatud smetana, mis erinevaid eelroogasid kaunistasid. Päeva staaril, värskelt püütud forellil, oli lastud aga täies hiilguses särada, sest kõrvale oli paigutatud vaid mõned hädavajalikud garneeringud, et kõht ilusti täis saaks.

Viimaks jõudsime ringiga kaugesse Orbu tallu, kus tehakse juba teada-tuntud Saaremaa Kadakasiirupit. Väikesest kodusest ettevõtmisest on suure hooga välja kasvanud tõsine tootmine, kus klientidele pakutakse juba valikus 13 erinevat toodet. Kel lööb selline number pea sassi ja enam ei ole kindel, mida sooviks osta, saab seal kõiki neid erinevaid siirupeid ka mekutada.

Valik on lai ja rahva lemmikud kõiguvad kõikse magusamast siirupist kõige äkilisemani välja. Lisanditena leiab siirupi seest pähkleid, pihlakaid ja isegi rummi. Kui pererahval on hea ploomiaasta, võib ka seda purgist leida. Selline sõltuvus heast vilja-aastast, on hea  tunnus õigest ja kohalikust toorainest.

Kuigi kõiki külastajaid suurte katelde juurde ei lasta, siis lahke pererahvas väikese ringkäigu aias ikka lubab teha ja mõne hea loo räägib juurde ka. Saaremaa kadakasiirupeid saab ka paljudest poodidest, kuid vahva on selle kõige alguspunkt ikka oma silmaga üle kaeda.

Saaremaa võlub külastajaid oma lihtsusega. Hinnatakse kohalikku elu ja toodet ning igasugune keerukus jäetakse ukse taha. Just selline lähenemine on ka välismaalastele niivõrd ligitõmbav ning hästi korraldatud lihtsus jätabki kustumatu mulje.