Tätte reisikiri: laev saab restorani
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte kirjutab reisilt ümber maailma, kuidas ta püüab mõista ja arvestada reisikaaslaste veidrusi.
21. november, Atlandi ookean. Oleme kolmandat päeva merel teel Grand Canarialt Cape Verde saartele. Nii nagu lubati, puhuvad Atlandil praegu ühtlased ühesuunalised tuuled. Need on enam-vähem tagant ehk meremeeste keeles «pakstaak».
Nii me heiskasimegi sõitu alustades uue parasailor-purje ja pole seda kolm päeva torkinud ning vahis olles pole muud teha kui jälgida, et mingi laevaga kokku ei põrkaks. Aga kuna me pole kohanud ka ühtki laeva kolme päeva jooksul, siis polegi midagi teha.
Peamiselt püüan aru saada, kes on need meile Las Palmases vahetusmeesteks tulnud kolm meest, kes purjetavad koos meiega üle Atlandi. Perekonnanime pole ma julgenud küsida, aga eesnimed on nüüdseks paigas – Riho, Ats ja Veigo.
Riho jutu seest lipsas läbi, et ta peab pärast jälle tööle minema – tähendab, töömees, ja ma pakun, et põllumees, kuna tema musklis õlale on joonistatud lehma pilt. Ise ta väidab, et see on seotud korvpalliga, aga mina siin seost ei näe – vassib.
Ats on pikkade juustega ja alati, kui ta arvab, et ma ei märka, käib ta minu kitarri näppimas – järelikult muusik; aga kuna ma teda ei tea ja ta igal võimalusel vajutab ja keerab laevas kõiksugu nuppe, mida ei tohi puutuda, siis võib ta olla mingi bändi helimees, sest tihtilugu ongi helimehed kõvemad muusikud kui need, keda nad laval võimendama peavad.
Veigo ütlemistest olen teinud omad nopped ja saanud aru, et ta veedab oma elu suurtel laevadel kajakakujulise maskoti sees. Aga samas on tal vali ja läbilõikav hääl väga sarnaselt minu kadunud onu Jukuga, kes oli buldooserijuht ja pidi valjult rääkima, et tema hääl mootorimürast üle kostaks. Siin on veel uurimist ja puurimist.
Las laul veel settib
Ilm on mõnus. Taevas on pilves ja kuumus liiga ei tee. Eriti kui mõelda, et liigume 100 miili kauguselt paralleelselt mööda Aafrika rannikut, kus vaesed kaamelid kõrbes raskeid koormaid veavad.
Ah-jaa, täna leidsin laevalaelt esimese lendkala, kes oli juba kõvaks kuivanud ja kelle suu oli pärani lahti (vt pilt all).
Ju ta hüüdis viimse hetkeni meid appi, et aitaksime ta tagasi vette, aga meie ei kuulnud. Täna hommikul tuli ka senise reisi jooksul esimene laul. Ise olin päris rõõmus, aga kui Marko Matverele selle ette laulsin ja hinnangut ootasin, siis ütles Marko pärast liiga pikka pausi: «Las ta vähe settib.» Ju tal on õigus.
Eks lagedal merel hargne me kõik tasapisi lahti ja et meeskond ühtne püsiks, püüame üksteise veidrusi mõista ja nendega arvestada. Meie hulgast kahtlemata kõige kangem meremees Raul Normak jäi meie kõigi silme all aina kurvemaks ja vaiksemaks. Olgu öeldud, et Raul on hämmastavalt hea kokk.
Enne reisi küll räägiti: «Ah Rauli saite kah kampa! No siis hakkate hästi süüa saama!» Aga see, mis tegelikult toimub, ületab kõik fantaasiad.
Iga restoran oleks sellise koka üle uhke. Raul on oma retseptid ise aastatega aretanud ja kui olen käinud laevaköögis ehk kambüüsis tema toimetamisi uurimas, keerab ta mulle kohe selja ette, et oma salakunsti varjata.
Kui oli söögiaeg, istusime laua taha ja vohmisime toidu sisse ja mida parem söök, seda kiiremini vohmisime (Marko sõnavara); seljas oli, mis juhtus, ja kui oli palav päev, olime laua taga palja ülakehaga.
Meie Raul jäi järjest kurvemaks. Ja mis selgus! Rauli peas käib mäng (nagu meil kõigil on peas oma mänguke), et tema on avanud siin laevas oma restorani nimega Paks Part, aga meie keegi ei taibanud seda!
Esimene kala
Tänaseks on kõik muutunud. Kõige õnnelikum mees pardal on Raul – tema silmad säravad, tema suu on naerul ning temast õhkub inimarmastust. Tänaseks lõunaks kogunesime toidulauda pidulikes klubiülikondades.
Raul ulatas meile menüü, kus oli kirjas küll vaid see üks toit, mis tal valmis oli (saladuslik lihatükk salajases kastmes võis hautatud salaasjadega), aga meie pidime ikka mängima toidu valimist ja vaidlemist, mida me suure mängulustiga ka tegime.
Pärast sööki esitas Raul meile koos kommiga ka arve ja me maksime isevalmistatud papist rahaga. Mina pidin selleks eelnevalt tükkideks lõikama oma kaustiku kaaned. Rauli rõõm ja rahulolu nakatasid ka meid ning nüüd on laevas tore ja pidupäevane õhkkond.
Kokkuvõte: tuleb olla tähelepanelikum oma ligimese vastu, püüda taibata tema unistusi ja salasoove ning teha mingi konkreetne tegu teise toetamiseks – ja ootamatult saad ka ise paremaks ja rõõmsamaks inimeseks.
Eile saime kätte esimese kala. Eks siin oli teisigi asjaosalisi, aga püüdja au langeb ikkagi vaid kapten Toonart Rääskile, kes on kalapüüki kõik need merel oldud päevad suure kirega harrastanud: lakkamatult vuhiseb meie ahtrivees jämeda tamiili otsas kallis lant.
Ja eile see kalake siis tuli – väike kuldmakrell. Mitte et oleksime olnud hirmus näljased, aga ometi sõime ta ära toorelt, kalakõrvaseks vanade meremeeste kombel roosad marineeritud ingverilaastud ja roheline wasabi. No oli kuramuse hea!
Juba ongi meie luksuslaeval tunda tuttavat kalahaisu nagu vanal kakuamil ja ei tea, mis jääb meie luksusest järele, kui siin tõeline kalapüük peale hakkab.