Tätte ja Matvere sõidu algus: merehaigus
9. oktoober 2010, 11:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laulumees ja näitekirjanik Jaan Tätte vahendab nüüdsest Arteri lugejatele, kuidas kulgeb tema ja ta kaaslaste reis ümber maailma. Algus polnud just meeliülendav.
4. oktoober. Seisame katamaraaniga Nordea Gotlandil Visby jahisasadamas. Siin on purjetamishooaeg lõppenud, meie purjekas on ainus silla küljes. Ka sadamalinn ise on juba talveunne suikunud, vaid üksikud isad jalutavad tänavatel lapsevankriga.
Selja taga on 37 tundi ja 250 miili meresõitu. Peas on veel sasipundar lahkumiseelsest kiirest asjaajamisest, hüvastijätu emotsioonidest ja teadmatusest, mis siis õigupoolest toimuma hakkab. 2. oktoobri hommikul Tallinna kodu välisuksel seistes tundus, et midagi olulist jäi kindlasti maha. Nüüd hakkab tasapisi selgeks saama, et kõik oluline jäi maha. See, et taipasin kaasa võtta küünekäärid, ei tähenda veel, et oleksin midagi kaasa võtnud.
Pean oma osalemist eksperimendiks, millega üks keskmine eestlane saab ennast samastada; mul ei ole ühtegi teadaolevat omadust, mis aitaks reisi lõpuni vastu pidada – ei ole ma purjetanud suurtel meredel, merehaigus on mulle rohkem kui tuttav ja üle kõige armastan magada oma kodus oma voodis.
Lootusetud näidikud
Esimesel etapil Pirita-Visby tegelesingi peamiselt sellega, et mitte oksendada. See püüe viis peast ja südamest välja kogu lahkumis-kurbuse ja härduse. Enamuse 37 tunnist veetsin laevatekil värske õhu käes ja vaatasin silmapiiri, et süda ei läigiks.
Jõudu vastu pidada andis teadmine, et kaks vahetusmeeskonna liiget olid minust veel hullemas seisus ja veetsid ööpäeva koikul hinge vaakudes. Kapten Toonart Rääsk lubas, et mõne aja pärast läheb merehaigus üle. Jään seda ootama ja annan teile tulemustest edaspidi teada.
Kolm korda jõudsin ka vahis olla. See tähendab rooli keeramist, purjede sättimist ja jälgimist, et kellelegi otsa ei sõida. Juhtimispaneel on täis igasugu ekraane, näidikuid ja nuppe. Toonart püüdis mulle seda värki õpetada, aga tal pole kahjuks vähimatki pedagoogilist annet ja mina ei teinud ka nägu, et saan millestki aru.
Tüürimees Raul Normak oli parem õpetaja: olin sunnitud tegema näo, et saan asjast lõpuks aru, kuigi ei saanud. Nii ma siis istusin seal rooli taga koos operaatorist vahetusmehe Veiko Talustega ja püüdsin näida talle vilunud meremehena. Ju see läks korda, kuna korra ta isegi filmis mind tähistaeva all kesk vahuseid laineharju roolist kinni hoidmas ja kaugusesse vaatamas. Kõige parem vist ongi meresõidul teha tähtis nägu ja loota, et midagi hullu ei juhtu.
Vahikord on mul kella 20–23 ja 8–11. Väga head kellaajad – kui suudaks, võiks terve öö mõnusalt magada. Aga magamine võtab veel harjumist. Fotodel paistab meie katamaraan tõesti superluks, aga kui magades on tunne, et iga poole minuti tagant sõidab keegi autoga täie hooga vastu su maja seina ja samal hetkel paneb keegi suure vasaraga tohutu paugu voodi põhja pihta, siis see luksus saab uue mõõtme.
Kus on Bergman?
5. oktoober. Rõõmupäev! Merel on korralik torm: otsustasime mitte välja sõita ja passime Visbys. Enamik meeskonnast näib asjaga rahul olevat, vaid kapten Toonart otsib netiavarustest ilmateadet, mis kõik teised ennustused ümber lükkaks. Toonart tahab juba sooja päikese kätte.
Üritan täita Liisi Koiksonile antud lubaduse nuputada laulusõnu. Selleks tuleb kuulata etteantud meloodiat nii kaua, kuni viisijupp hakkab sulle mingit lugu jutustama.
Päeval sõitsime rendiautoga mööda saart ringi, otsisime käiakive ja maja, kus elas Ingmar Bergman. Käiakivid leidsime Öja külast (siit eestlastele Gotlandi asemel armas nimi Ojamaa); Bergmani maja ei leidnud, küll aga tema haua. Laulusõnu oli autos raske teha, kuna Aivar Riisalu lakkamatult rääkis, aga ühe salmi sain enam-vähem paika.
Kui kedagi huvitab, kuidas Marko Matverel läheb, siis läheb hästi – ta teeb laeval kõike, mida võiks ka rahulikult toimetada, tohutu kiiruse ja jõuga. Tema kunstnikupeas toimub vist mäng, et kohe on käes laevahukk ja ainult tema mehine sekkumine saab asja päästa.
Vanemtüürimees Raul teeb hästi süüa ja minu unistus kaotada kehakaalust vähemalt kümme kilo on suure küsimärgi all.