Uhkem elamine kui kodus
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
12. september 2010, 11:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oktoobri algul ümbermaailmareisile suunduv lumivalge katamaraan pakub luksust ja kaitseb meeskonda... pikanäpumeeste eest. Jah, ka merel.
Tohoh, siin näeb elamine välja nagu kodus, imestan lahtise tekstiga, kui pärast Jaan Tätte tervitust läbi Nordea lahtilükatud klaasukse salongi astun.
Marko Matvere, kes seisab parajasti jäämasina ja elektrikilbi vahelt kajutite juurde laskuva trepi serval, ei usu mu äsjaöeldut.
«Kas sul on ka kodus neli WCd ja neli duširuumi?» küsib ta.
Olen nurka surutud. Seda mitte sõna otseses mõttes. Vähem kui kuu pärast ümbermaailmareisile suunduva katamaraani Nordea salongi ehk ühiskajutisse mahub lahedalt köök kolmekohalise gaasipliidi ja valamuga, kaks külmkappi ja sügavkülmik, teler ja roolimehe töökoht koos kaardilauaga ning loomulikult piklik söögilaud koos pehmete istmetega selle ümber.
Ühtekokku jagub seal ruumi korraga kaheksale inimesele – just nii palju mehi peab korraga pardale mahtuma.
Lisaks Tättele ja Matverele moodustavad põhimeeskonna kapten Toonart Rääsk ja vilunud katamaraaniseilaja Raul Normak.
Ülejäänud neli liiget, kellest enamik tasub seikluses kaasalöömise eest 2000 krooni päeva kohta, vahetuvad paari nädala tagant. Nende hulka kuuluvad näiteks Mart Laar, Jaagup Kreem, Indrek Tarand, Artur Talvik, Aivar Riisalu, Reet ja Heiti Hääl, Juhan Kolk ja Urmas Past.
«Ja kas sul on kodus neli magamistuba?» jätkab Matvere nurkasurumist.
Kuidas hoida puhtust?
Selleks, et salongis surve alt pääseda – vastus Matvere mõlemale küsimusele oleks enamikul eestlastel «ei» –, tuleb pageda trepist allapoole. Seal saab veenduda, millele ta viitas.
Tõepoolest, Nordeas on neli magamistuba. Õigemini küll kajutit. Igaühe juurde kuulub lumivalge kemps ja duširuum. Kapten Rääsk tõukab kraani lahti, kinnitamaks, et tegemist pole pakazuhha’ga. Vett tuleb pahinal nagu koduse survega. «Tavaliselt viiendal korrusel ei tule,» nendib Rääsk, «aga meil tuleb alati.»
Mageda vee saamiseks on Nordeal oma agregaadid. Nende tootlikkus küündib 120 liitrini tunnis. Elektrit saab ahtrisse kinnitatud päikesepatareidelt. Lisaks on kaasas generaator koos 700 liitri diisliga.
Kui kajutites puhtuse hoidmiseks leiab kitsa koridori seina äärest tolmuimeja, siis valge laevakere kasimiseks tuleb salongi katuselt võtta hari. Merekaruliku habemetüükaga Normak seletab, et iga mees on paarilisega neli tundi vahis – ikka põhimeeskonna liige koos vahetusliikmega –, siis teeb neli tundi laevatöid ning seejärel saab neli tundi puhata.
Misjärel algab kogu tsükkel uuesti otsast peale. Laevatööde hulka kuulub lisaks söögi vaaritamisele just aluse küürimine, vähemalt kord päevas. «Kui kogu aeg puhtust ei hoia, siis oled hädas,» tõdeb heledapäine Rääsk.
15 tonni kaaluva katamaraani ehitus Prantsusmaal läks maksma kuus miljonit krooni. See on suur varandus. Ja vajab kaitset. Ühel vahetusmadrusel, Tiit Pruulil juhtus Lennuki ümbermaailmareisi lõpus nii, et Gambias sadamas ankrus seistes rööviti öösel, kui meeskond magas, sülearvuti koos raamatu käsikirjaga.
Selliste seikade ärahoidmiseks on Nordeal elektrooniline valvesüsteem.
Mida teha piraatidega?
Aga ikkagi, mis teeb selle aluse koduseks,
uurin Tättelt.
«Esimesel hetkel vaatasingi, et plastmasskast – kuidas saab seda koduseks muuta,» tunnistab Tätte. Siis lisab: «Arvan, et koduseks muudavad selle mälestused: kus oleme käinud, mida näinud.»
Kuid mida peljata?
«Kardan merehaigust,» ei salga ta. Olgugi et on merel küllalt sõitnud. Ja mainib ühte kartust veel: «Hirm kurja mere ees. Kui näed laineid, milliseid ei ole näinud.»
Aga Somaalia piraadid?
«Hiilime teise kalda poolt mööda,» pakub kapten Rääsk. «Või loodame saada konvoisse mõnele suurele laevale sappa.»
1. oktoobril on Nokia kontserdimajas plaanis «Viimane tuulevaikne öö». «Pärast seda läheb tormiks,» lubab Pruuli. Ta soovitab 2. oktoobril kõigil valged taskurätid kaasa võtta ning keskpäeval Piritale hüvastijätuks lehvitama tulla. Selle motiivi leidis ta Eestimaa Rembrandtiks tituleeritud baltisaksa kunstniku Oskar Hoffmanni ühelt maalilt.
Valge taskurätikuga hüvastijätust loodab Pruuli kujundada ilusa traditsiooni.