Uhked rattad enne ja pärast sõda
23. august 2014, 22:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väätsa vallamaja kahes avaras ruumis seisab praegu 37 ratast, esialgu on tegu veel ajutise väljapanekuga. «Vana vallamaja on täismahus meie kasutuses, paraku on seitsmest ruumist kaks renoveeritud, aga eks me areneme,» rääkis muuseumi vedava MTÜ Eesti Jalgrattamuuseumi liige Valdo Praust (44).
Tema sõnul seab maja kordategemiseks kuluv aeg praegu näituse avardumisele veel omad piirid, sest huvilised tegelevad nii vallamaja remontimise kui ka muuseumipidamisega põhitöö kõrvalt.
«Praegu lõpeb meie ekspositsioon 1960. aastate sääreväristajatega vana vallakirjutaja korteri köögis,» rääkis küberneetikuna töötav mees, kes on kogunud ja restaureerinud rattaid 30 aastat ning tegi oma esimese kaherattalise korda juba 13-aastaselt.
Ajutiselt näituselt leiab praegu vaid Praustile kuuluvaid sõiduvahendeid, kuid kui vallamajast on juba rohkem remonditud, oodatakse ka teiste huviliste ilusal kujul säilinud huvitavaid rattaleide.
«Mul endal võib olla praegu umbes 600 ratast,» ütles ta ja tegi peas kiire arvutuse, et see väljapanek peaks moodustama umbes seitse protsenti tema erakogust. Suurem osa tema ratastest on praegu veel restaureerimata. «Enamik rattaid on roostehunnikutena saadud,» kinnitas Praust.
Kui aga fotograaf püüdis suurest rattakogust üht endale kaubelda, ütles mees resoluutselt, et «niisuguse asjaga mina ei tegele» ja lisas moka otsast: «Sellise ratta ehitamisega tegeled mitu aastat.»
Rataste lugu
Muuseumi vanima eksponaadi, Esimese maailmasõja eelse, 101-aastase sõiduvahendi Dürkopp korrastamisele kulus Praustil muude tegevuste kõrvalt näiteks kaks ja pool aastat.
«Kõrgratast ehk ämblikku leidub meil ainult makettidena,» rääkis koguja veidi kurvalt. «Kui keegi sellise deponeeriks või annaks, aga siiani pole võimalust omandada,» jäi Praust justkui mõtisklema, kuid lausus hetke pärast täienduseks, et kogu uusimad rattad pärinevad ajast, mil Riia jalgrattatehas 1961. aastal rattatootmise lõpetas.
Maailma esimest rattalaadset leiutist ehk sõumehe Karl Draisi 1810. aastatel valmistatud pedaalideta jooksuratast, millele tuli jalgadega ise hoogu anda, muuseumist küll ei leia, kuid Praustini jõudnud ratastest maksis 1913. aasta Dürkopp tollal terve varanduse, töölise aastapalga. «Sada kuni sada viiskümmend rubla.»
«Neid rattaid toodi sisse, kuigi Eestis olid ka oma tehased,» ütles Praust. Tema sõnul oli selle aja suurim tootja Tallinnas tegutsenud John Schümann, kes tootis jalgrattaid Matador. Samas ei olnud ratas enne Esimest maailmasõda oma kõrge hinna tõttu rahva seas siiski väga populaarne.
Pärast Vabadussõda kehtestati ratastele kõrged tollimaksud. Inimesed oli aga kavalad ja hakkasid sisse ostma hoopis detaile, mille eest ei olnud tarvis tollile maksta. «Niimoodi tekkis Eestis kümneid väikeseid jalgrattatehaseid,» kõneles mees ja osutas käega mitme Inglismaalt pärit osadest kokku pandud ratta suunas.
Kui Eesti 1935.–1936. aastal majanduskriisist toibus, hakkas väikeste tootjate kõrvale tekkima üha enam suuremaid tehaseid. «1930. aastaid iseloomustas korralik omamaine jalgrattatööstus,» kõneles Praust.
Näiteks jõudsid nii Otto Saare jalgrattavabrik kui ka Eesti Tarvitajate Keskühistule ehk ETK-le kuulunud tehas valmistada enne Teist maailmasõda umbes 10 000 ratast. Enne sõda oli väga haruldane, et rattal oli esivedrustus, kuid selliseid rattaid valmistati näiteks Saare tehases.
1910. aastal ilmusid Euroopasse esimesed kaubaveorattad, sest väikeseid pakke oli raske käe otsas tassida ning 1930. aastatel hakati veoks mõeldud rattaid tootma ka Eestis Voldemar Laanbergi tehases.
Erinevad maitsed
1930. aastate teisel poolel hakati aga üha enam importima kvaliteetseid Rootsi rattaid. «Rootsi rataste peal saab aru, kuidas Eesti turule valmistatud jalgratas ülejäänud Euroopa turule mõeldud ratastest erineb,» rääkis Praust.
Tema sõnul olid tüüpilised Lääne-Euroopa rattad värvitud porilaudadega. Eestis nõuti aga kroomitud või nikeldatud porilaudu ja võlvi. «Suur Phillipsi jalgrattatehas tootis ekstra Eesti turu jaoks rattaid,» tõi ta näiteks.
Erinesid ka pidurid. «Inglaste pidurid olid leistangi pealt ja kangidega, aga Eesti teed olid porised, ega eestlane ei jõudnud ju munakiviteed panna, ja siis jalgrattameistrid palusid tarnida rummu sisse pidurid,» kirjeldas Praust Eesti turule tehtud mööndusi. Läikimalöödud rataste kõrval jäävad silma tagumisele rattale punutud võrgud. Prausti sõnul olid seelikuvõrgud tol ajal kõigil naisteratastel, sest naised pükse ei kandnud. «Eriti 1930. aastatel, kui moodi tulid pikad seelikud, need oleksid kodaratesse kinni jäänud,» tõi ta näiteks.
Sõja-aegsetest ratastest paistsid muuseumis silma ka politseirattad, mille tunneb ära mattmusta värvi järgi. «Nii ei helkinud politsei sõjalennukitele vastu,» selgitas koguja. Nii seisabki muuseumi pastelsetes toonides seinte vahel Eestimaa rattalugu, mida ilmestavad huvitavamad ja kaunimad jalgrattaleiud.
Enamik neist küll veel sõidab, kuid mitte tihti. «Mõnda võib aga lähiajal kinolinal kohata,» lausus Praust kavalalt, vuntsi tagant muiates, ja lisas, et rataste sõidud veel tehtud ei ole.
