Avastamata pärl: tuletornide Suurupi

Aimar Altosaar
, Lääne-Harju elanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurupi ülemine tuletorn.
Suurupi ülemine tuletorn. Foto: Toomas Huik

Naissaare ümbruses on rohkesti karisid ja veealuseid madalikke, mis on meresõitjatele aastasadu probleeme tekitanud. Meremehi abistava tuletorni rajamiseni jõuti aga alles 1760. aastal.

Esimene kaugele nähtav meremärk ehitati kõrgele Suurupi paelavale 16-meetrisena, kõrgel klindil asuv tornituli tõusis merepinnast aga ligi 60 meetri kõrgusele. See paistis meremeestele silma juba väga kaugelt.

Täna näeme mitte 250 aasta vanust torni, vaid algsele alumisele kivist osale 1951. aastal peale ehitatud raudbetoonist torniosa ning tuleruumi metallkonstruktsiooni. Maapinnast on see torn nüüd 22 meetrit kõrgemal, merepinnalt aga 66 meetrit ja tule nähtavuskaugus on 18 meremiili.

Kuid Suurupis on veel üks tuletorn, mis asub ülemisest kahe kilomeetri kaugusel, piki rannikut kirde suunas. Selle mitmes mõttes erandlik torn ei ole väga kõrge ning liivakivikallaski, millel ehitis asub, kõrgub mere kohal vaid mõned meetrid.

Kuni 1990. aastate alguseni jäi ehitis varjatuks mitte ainult looduslike takistuste tõttu, vaid see oli nõukogude piirivalvurite valvatud tsoon, kuhu ei olnud juhuslikel liiklejatel asja.

Ka Kallaku tee, mis tänapäeval ühendab Muraste mõisa madala mereäärse järsakuga, lõppes juba klindiserva all, 1960. aastail rajatud suvilate alal. Sealt edasi – kunagises suletud piiritsoonis, seisis müürina väga tiheda alustaimestikuga lehtmets, millest läbitungimine oli veel 15 aastat tagasi igale matkajale ilma metsaradu teadmata raske ülesanne.

Suurupi alumine tuletorn.
Suurupi alumine tuletorn. Foto: Jaan Vali

Tänapäeval saab renoveeritud ja pikendatud Kallaku teed mööda Suurupi alumise majakani kerge vaevaga, kuid see ei vähenda selle imepärase torni lummavat välimust.

Ettevalmistamata jalutajale võib ootamatult rannapuude vahelt välja paistev ehitis tunduda mõne veidriku ehitatud groteskse elamuna, mis on sinna 1990. aastate alguses ehitatud Vene vägede lahkumisel tekkinud kohalikku võimuvaakumit ära kasutades. Ligemale jõudes võib veenduda, et maja on muidugi vanem, kuid igaüks ei oska kohe pidada seda kummalise kujuga puidust tornehitist majakaks.

2001. aastal Agu Veetamme avaldatud raamatust «Tallinnast Keila-Joale» leiame mõlema Suurupi torni kohta täpsemaid andmeid. Eesti ainus töötav puittuletorn, Suurupi alumine tuletorn, ehitati 1859. aastal.Selle idasein oli algselt värvitud valgeks, teised seinad kollaseks, katus aga punaseks. Kõrguseks merepinnast mõõdeti 18,2 meetrit ning torni jalamilt 14,3 meetrit. 1860. aastal paigutati tuletorni ülaossa nurkvalgusti, mis julgestas meresõitu Naissaare madaliku lõunaosa ja Vahemadala põhjaosa vahel.

1885. aastal remonditi torn põhjalikult ja ehitati kolmas korrus ehk laternaruum, mis lisas tornile 3,5 meetrit. Siis ehitati ka kivist kütuseait ja teenindava personali palkmaja. 1888. aastal uuendati laudvooder. Lõpuks kaeti teravatipulise katusega tüvipüramiid valge värviga. Sellest ajast peale ei ole tuletorni väljanägemist muudetud.

1998. aastal restaureeriti Suurupi alumine tuletorn. Tule nähtavuskaugus on 11 miili. Mõlemad tornid on tänapäeval kergesti ligipääsetavad.

16. augustil peetakse Suurupis tuletornide päeva. Kell 11.00–15.30 on mõlemad tuletornid tasuta avatud.

Foto: Pm
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles