Kohtla-Järve – võõrastav ja sõbralik

Rivo Veski
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See 1950. aastatel valminud kultuuripalee on üks uhkemaid Kohtla-Järve ehitisi.
See 1950. aastatel valminud kultuuripalee on üks uhkemaid Kohtla-Järve ehitisi. Foto: Erakogu

Kohtla-Järvet reisisihtkohaks valida ei pruugi esiti paljude eestlaste pähegi tulla, ent kui seal kord käidud, tuleb tunnistada, et avastamist peidab see paik eneses küllaga.

Kohtla-Järve linnaosad paiknevad laialipaisatuna Ida-Virumaa südames ühel ja teisel pool Jõhvi linna ning seetõttu on Kohtla-Järve üks omanäoline moodustis. Ühe omavalitsusena toimivas linnas elab 37 000 inimest, mis teeb Kohtla-Järvest suuruselt viienda Eesti linna.

Minu Tartu kooliõde Anneli (25), kes elas kaevurite linnas oma elu esimesed aastad, käis eelmisel kuul, pea kaks kümnendit pärast sealt ärakolimist taasavastamas lapsepõlveradu.

Retk minevikus käidud teede ja mällu jäänud paikadega taaskohtumiseks kulges läbi Järve linnaosa pargi, mida parajasti valmistati ette jaanipeoks. Miljööväärtusliku stalinistliku arhitektuuriga linnas, kus üle 80 protsendi on venekeelne elanikkond, peeti jaanipäeva samasuguse lustiga nagu igal pool mujal Eestis.

Pargi veerel asub 1952. aastal valminud, toona Viktor Kingissepa nime kandnud kultuuripalee, mida väljast parajasti kõpitseti. Ent sellegipoolest oli hoone endiselt stiilipuhas ja ehe. Nähes hiilgava rajatise fassaadil möödaniku jäänukeid – sirpi ja vasarat –, võis tajuda, kuidas aeg oleks justkui seisma jäänud.

Kunagisse kodulinna naasnuna tundis Anneli vaid head meelt, et vananeva ja väheneva elanikkonnaga linn nägi välja korrastatud.

Kultuurikeskuse ees võidukalt purskav kaev oli justkui sissejuhatuseks linna keskalleele, mida ääristavad stalinistlikud kahe- ja kolmekorruselised viilkatustega kivimajad. Mõne sellesse ansamblisse kuuluva maja esimesele korrusele on koha leidnud ilusalong või juuksla, möödunud ajal olid need peamiselt elumajad.

Ühe maja aknaruudud reedavad aga, et püsiasukaid enam seal pole. On ju just selles linnas korterihinnad ühed Eesti madalamad, mis suursugusesse linnamiljöösse süveneja hetkeks pisut nukraks teeb.

Keskallee äärde jääb pompoosne administratiivväljak, mille südames kõrgub 1970ndate stiilis valitsemishoone. Annelile on see kõik tuttav ja valmistab äratundmisrõõmu, võõrale ja linnas esimest korda viibijale näivad 50ndate stiilis allee ning väljaku keskel asuv «valitsemistorn» kui teineteisele vastanduvad ja mitte just kõige paremini läbi saavad arhitektuurivormid.

Väljaku vastas üle allee asus kunagi populaarne restoran Turist. Maja välisilmet selgesti mäletanud Anneli pidi nüüd leppima tänapäevase tänavajoone ja Maxima plekk-karbiga. Head meelt valmistas neiule aga see, et linn elab, on hoolitsetud, puhas ja mis peamine – suviselt roheline.

Kui minu pähe, kes ma polnud kunagi varem Kohtla-Järvel käinud, oli kangastunud enne linna saabumist ettekujutus sellest kui betoonlinnakust sarnaselt Lasnamäele, pidin sealsamas tunnistama häbiga oma eksimust. Linn, mis küll väliselt paistab, et magab, kutsub end üles äratama ja endaga lähemat tutvust sobitama.

Selles, et mujalt tulijaid pisut võõrastatakse, võis tänaval jalutades aimu saada küll. Kuid Keskallee lõpus ja järgmise väljaku veerel, kus kunagi tegutses turg ning mida tõenäoliselt praegugi sel eesmärgil aeg-ajalt kasutatakse, oli aseri köögiga söögikoht, mille eesti keelt purssiv teenindaja tegi kõik, et külla saabunud võõraid heal tasemel teenindada.

Venekeelsest menüüst polnud mitut rooga parajasti saada, kuna üks või teine toiduaine oli köögis otsa lõppenud. Läksime kõige lihtsamat teed – tellisime seljankat, hartšood ja aseripäraseid baklažaane. Toit oli maitsev ning kohviku esisel tühjal terrassil, kuhu end istuma seadsime, käivitati peagi ka helisüsteem muusikaga.

Kõht aseri moodi täis, naasime Anneli lapsepõlveradadele, kus taasavastamist ootasid lasteaed Kirju-Mirju ja kunagine kodumaja. Lasteaed on tundmatuseni muutunud ning saanud värvikireva fassaadi ja uhkete atraktsioonidega lastemänguväljaku.

Kohtla-Järvelt võib elamusi püüda ka see, kel pole selle paigaga üldse sidet, sest linn on justkui vaatlejale püstipandud makett, mida saab uudistada, sinna juurde lugusid ja sündmusi mõelda, mis kunagi olla võisid. Näiteks, kuidas kaevurite rahadega ehitatud linn muudkui paisus ja paisus ning kuidas põlised kohalikud uue korraga harjuma pidid.

Eestlaste ja venelaste vastandamist Anneli oma lapsepõlvest ei mäleta. Oma kunagise kodu juurde jõudes tulevad talle meelde esimesed sõbrannad Diana ja Julia.

«Õppisin nende käest oma esimesed venekeelsed sõnad. Me ei tulnud selle pealegi, et mõni mäng jääks mängimata pelgalt sellepärast, et oleme erinevast rahvusest. Suhtlesime segamini ühes ja teises keeles ja saime hakkama,» seletab ta.

Maja taga kunagi kõrgunud papleid meenutavad praegu vaid siin-seal muru seest piiluvad kännud.

Mälusopis püsis linn kaua aega n-ö lapsekõrguselt nähtuna. «Kõik tundub täna kuidagi palju väiksem,» naerab ta.

Šokiturismisõpradele sobib staliniaegsetest majadest veelgi kaugemale linnaserva jalutada, et näha hilisemast perioodist pärit hruštšovkasid, milles kuulu järgi paljudes hiigelvõlgade tõttu küte välja keeratud ning mis elanikest päris tühjaks voolanud. Üllatust pakkus selline rusuv vaatepilt nii võõrale kui ka kunagi linnas elanud lapsele.

Kohtla-Järvelt Jõhvi liikuva bussi peale kiirustades märkasime veel mõnda kohvikut ja pubi, milles mõni üksik klient sees istus ja aega veetis. Linn, mis on omaette ja ei lase end segada külalistest, on ühtmoodi huvitav vaadelda, teistmoodi pisut kõhetuks tegev. Kuid ainuüksi oma stiili ja kõneka atmosfääri tõttu on see külastamistväärt teiste Ida-Virumaa kohtade seas.

«Stiilipuhas linn, täiesti omaette nähtus Eestis, mitte nagu iga teine,» ütles Anneli, väike nostalgiavärin hääles.

Eestis suvisel ajal reisijale tasub Ida-Virumaale sattudes Kohtla-Järve tingimata ette võtta ning jalutuskäiguks ka pisut eeltööd teha. Nii saab magava linna oma peas üles äratada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles