Nagu külastaks hingesugulasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõuna-Aafrika Vabariigis pole enam apartheidivalitsust, aga üllatuslikult näib sealne elupilt ikka mõneti sarnane veerand sajandi tagusega.
Lõuna-Aafrika Vabariigis asuv Kapimaa on eestlase pilgu läbi üks unistuste maa. Seal on vapustav loodus – imelised mäed ja ookeanilained –, suurepärane kliima ja meie temperamendile sobivad inimesed. Räägin siinkohal ikka selle maa põlisrahvast, afrikandritest, Hollandi juurtega valgetest inimestest, kes 17. sajandil Kapimaa asustasid ning kelle jaoks ühtegi teist kodumaad polegi olemas.
Kas mu jutt kisub juba rassistlikuks? Ma pole muide iialgi saanud aru eestlastest, kellel on rassistlikke hoiakuid. Meie ajalugu ei anna rassismiks ühtegi põhjust ja mind ajab urisema, kui keegi nahavärvist tulenevalt nõmedaid märkusi teeb.
Olles jõudnud aga esimest korda külla meie afrikandritest sõpradele, pidasin õigeks sel teemal suu kinni hoida. Külalisele, kes püüab haarata selle riigi meeleolu paari nädalaga, võivad jääda valupunktid varjatuks. Nahavärvist tulenevad pinged aga podisevad tegelikkuses tuliselt paksu pinnakihi all.
Mul olnukski raske nendel teemadel sõna sekka öelda, sest pole kombeks ebameeldivaid asju võõrustajatele nina alla hõõruda. Poleks ju sobinud ohkida, kui õudne tundub veel eelmisel sajandil valitsenud apartheidivalitsus, kus valgete afrikandrite valitsus kehtestas mustanahalistele uskumatuid seadusi ja piiranguid. Koledused kestsid pea sama kaua kui meil Nõukogude Liit; olukord muutus alles 1990. aastal. Mustanahalised ei tohtinud iial liikuda valgetele mõeldud aladel.
Oli mõeldamatu, et nad ujuksid samas veekogus või kasutaksid ühist tualetti valgetega. Segaabielud olid rangelt keelatud ja igasugused seksuaalsuhted eri rassist inimeste vahel seadusevastased.
Elu müüri taga
Üllatuslikult näib nüüdne pilt tollasega mõneti sarnane. Sõitsime Kapimaal palju ringi ja õhtustasime mitmetes restoranides. Ühelgi korral ei õnnestunud näha söögikohtade külastajate hulgas mustanahalisi. Tõsi, teenindajate seas oli neid rohkelt, ja nagu me kohalikud sõbrad tõredalt tähelepanu juhtisid, siis nende afrikaanikeelsele pöördumisele vastati ikka ja peamiselt inglise keeles. Midagi justkui sarnast meie ajalooga, kus lapsepõlves jäid kommipakist ilma, kui putkaaknast vastu vaatavale vene mammile ei osanud oma küsimust vene keeles esitada.
Võib-olla on mingidki ühised jooned ajaloos teinud ka meie iseloomud mõneti sarnaseks. Ma pole kusagil maailmas kohanud nii sobiva hoiaku ja temperamendiga rahvast. Ameeriklased mõjuvad mulle liiga tehislikult naeratavatena ja sageli väsitavalt ülevoolavatena. Aafrikas seda muret ei olnud. Üsna eestlaslikult viisakalt oskasid sealsed võõrustajad võtta sind vastu ja samas mitte liiga pinda käia. Kui sa tahad ikka omaette olla, siis see aeg sulle ka antakse.
Meie sõprade kodu asub Kaplinna lähistel Somerset Westis. Hambaarstist pereisa ja kooliõpetajast abikaasa elavad kolme lapsega kõrge müüri taga. Nende ookeanivaatega maja on sisustatud pigem tagasihoidlikult, sest see on mitu korda täiesti tühjaks varastatud. Pereisa ei pidanud enam otstarbekaks koju uhkeid asju osta. Selle juures jäi mulle arusaamatuks, miks nad pole oma aeda okastraadirullidega kaitsnud, nagu kõik ülejäänud valgete majapidamised.
Nojah, võib-olla ookeanivaade läbi okastraadi pole siiski päris see.
Mustanahaliste töö
Ujumas käimine on seal nagunii paras karastus, kuna tulenevalt Antarktikast alguse saavatest hoovustest on vesi aasta ringi külm. Korra me siiski sellise lahesopi leidsime, kus kannatanuks isegi ujumisliigutusi teha, kui võitlus lainetega poleks kogu jõudu ära võtnud. Selles mõttes oli arusaadav, et paljudes koduõuedes on bassein, mille ääres siis peamiselt mõnutatakse.
Majapidamise juurde kuuluvad ka koristaja ja aednik. Aedniku tööülesannetest ma väga täpselt aru ei saanud, sest millegipärast seal aiasaadusi ei kasvatata. Võib-olla põhjusel, et kauplustes on valik lai ja hinnad soodsad, kuigi kasvõi lilli oleme meie harjunud aias rohkem nägema. Koristaja ja aedniku tööd on värviliste ja mustanahaliste teha.
Valged inimesed mõjusid siiralt murelikena. Ikka lipsas mõnegi suust mõte, et elu pole enam endine ning kui saaks oma äritegevuse kaasa haarata, siis oleks juba ammu Austraaliasse põrutanud. Viimase kümne aasta jooksul on sealt jalga lasknud hinnanguliselt 800 000 valget. Kõiki teisi rasse tuleb aga aina juurde. Kuigi on olnud aegu, mil eurooplasedki armastasid sinna liikuda, on nüüdseks jäänud valgeid alla kümnendiku.
Juba lennujaamast Kaplinna poole liikudes võid näha tee ääres kilomeetrite viisi slumme, kus plekist, kilest ja millest kõigest veel on tihedalt ja korrapäraselt reastatud mustanahaliste elamised. Putkade ridadele järgnevad mitmelgi pool päris korralikult ehitatud väikesed majakarbid. Kohalikud imestasid koos meiega, kui pikk rida välipeldikuid on nende aia äärde veetud. Seega tundub, et puhtust hoitakse seal rohkem kui sarnastes elurajoonides Indias. Tõepoolest, nägime mitmelgi korral lisaks sibiautodele ka suuri koristustalguid, sest aiatagune teeäär kippus ikka olema rämpsu täis.
Mees kolkis naist
Mulle oli tegelikult arusaadav, et selles riigis võid sa muutuda rassistiks küll. Sõitsime ühel reedesel päeval nädalavahetuseks sisemaale pererahva farmi, mis asub keset tühja kiltmaad. Vahepeatuse tegime väikelinnas, kus rahvas peamiselt farmitöölised ja ikka mustanahalised. Panga ja alkoholipoe ukse taga looklesid pikad järjekorrad ning traktorikastides toodi rahvast aina juurde. Selgus, et tegemist on palgapäevaga.
Meie pererahvas oli pisut murelik, sest nendegi farmis elab ja teeb tööd üks mustanahaliste pere. Mõni palgapäev tagasi oli tolle pere mees oma kaasa nii rängalt läbi kolkinud, et mitu nädalat polnud naisel silmi näha ja mitu hammast oli jäädavalt minema lennanud. Katsu sa siin siis armastust ja tolerantsust üles näidata.
Armastus aga selle maa ja põlisrahva vastu tekkis minul küll.
NB! Kui sinnakanti hakkab reisima mõni Pille-nimeline, siis soovitan soojalt endale reisi ajaks mõni teine nimi välja mõelda. Minu eesnimi tähendab üks ühele nii kirjapildis kui häälduselt sama roppu sõna kui ühe Eesti väärika naisnäitlejanna perekonnanimi Soomes... Kohalikud mehed ei uskunud oma kõrvu ja naersid pisarad silma, kui ennast tutvustasin.