Eesti neiu õpetas naisi eksportima

Raske koorem: naised on tulnud suurte anumatega vee järele. Foto: Maari Ross

Kui teilgi tekib tunne, nagu fotograaf Maari Rossil, et huvitab ka muu kui vaid lääne kultuurilaad, siis sõitke Aafrika Sarve otsa – seal avanevad hoopis uued horisondid.

Edgar Savisaar tuleks Etioopiasse saata. Seal, nina-sarviku nina meenutava Aafrika Sarve tüükal laiuval maal, leiduks tal, mida õppida.

Ennekõike sotsiaalsete töökohtade loomist, nagu seda on tehtud tööpuuduse sunnil Etioopia pealinnas Addis Abebas. Näiteks kus on Tallinna tänavail kingaviksijad? Või sigareti- ja nätsumüüjad, kandikud kaelas?

Samuti sebib Addis Abebas ringi arvukalt tualettpaberimüüjaid. Aga ka mopi- ja harjamüüjaid, kes annavad endast märku läbilõikava veniva ninahäälse loitsuga.

Isegi kerjamisest on sealkandis saanud tööstusharu. Osa peresid rendib oma sülelapsi kerjustele, kes nonde kurbade silmade ja virila suu abil möödujailt kergemini raha välja meelitavad.

Ent mida oleks Savisaarel ja Eestil vastu pakkuda?

Kuidas oleks abiga Etioopia naiste ekspordi ühendusele?

Kõlab inimkaubanduse moodi. Aga nii see pole.

Just sedasorti abi käis seal neli kuud osutamas 29-aastane Maari Ross, kes lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafina ning õpib nüüd Tallinna Ülikoolis aasia ja araabia maade keeli ja kultuurilugu.

Üksnes seesuguseid sihikindlaid noori tohibki Etioopiasse appi läkitada, sest seal on liiga vabalt saada eksiteele viivaid ahvatlusi. Oht peitub khat’is. Seda kasutatakse islamimaades – tõsi, Etioopias on moslemeid kolmandik, enamik on kristlased – suhtlemis- ja esinemisoskuse parandamiseks, aga ka armurohuna.

Eufooriast masendusse

Katapõõsa lehti müüakse Etioopias igati legaal­selt, kuni 50 Eesti krooni kimp. Lehed tuleb veeretada pallikeseks, pista siis põske nagu närimistubakas ja oodata, kuni nende mahl organismi imendub.

Kui toime mõjuma hakkab, tekib Rossi kirjelduse järgi eufooriline, optimistlik ja erutatud meeleolu ning pidurid jäävad nõrgemaks. Edasi teravneb kujutlusvõime ning tekivad nägemused. Kui toime viimaks haihtub, võtab võimust tühi, isegi sünge tunne ning pole välistatud masenduski.

Sellegipoolest tunnistas üks Etioopia poliitik Rossile, et kui riigi delegatsioon läheb tippkohtumisele Jeemeniga, võetakse kaasa 50 kilo parimat khat’i. Või kui minna kohtuma Harari kuberneriga, võib too sulle vabalt katalehti pakkuda. Tulemus on muidugi see, et Hararis, kus paljud teevad koguni kolm katasessiooni päevas, kohtas Ross eriti palju vaimsete hälvetega inimesi. Nii mõnedki toapoisid, pani ta tähele, kulutasid kogu teenitud raha khat’ile.

Ross ei salga, et proovis temagi katalehti (meeldetuletus: need ju sealmail igati lubatud). «Algul on tüütu süüa,» kirjeldab ta, «mälud nagu lehm.» Kuid peagi ta loobus. «Mõju on etteaimatav,» nendib ta.

Ja lõpuks, ega GLEN-projekt, mis lähetab noori Aasiasse ja Aafrikasse, seadnud ta missiooniks khat’i ekspordi edendamist, vaid naisettevõtjate toetamist. (Uude projekti saab vabatahtlikuna kandideerida 10. jaanuarini.)

Ülesanne oli konkreetne: teha kohvi, lilli, ehteid, riideid ja nahktooteid eksportivate naisettevõtjate galerii-kaupluse sisekujundus, korraldada galerii avaüritus ja teha sellele ajakirjanduses reklaami.

Ülesanne jäi täitmata. Sest ministeerium, kes pidi galeriile hoone andma, seda ei teinud.

Naised nagu kuningannad

Ja üleüldse, nagu Ross teada sai, on Etioopias keeruline ekspordiäri teha, kuna varem või hiljem satud vangi. Paljud, kellega ta kokku puutus, olid juba vanglast läbi käinud. Näiteks kohvieksportija Emebet Taffesse Kidanemariam, keda oli noorena kommunistliku režiimi ajal jalgupidi lae alla tõmmatud ja siis pekstud. Sellegipoolest ihkab ta poliitikas sõna sekka öelda. Kuid abikaasa tuletas talle meelde, et neil on kolm last ja naine on pere ainus toitja. Nii ta otsustas, et targem on vist tõesti poliitikasse nina mitte toppida.

«Ärinaised on seal hästi võimsad,» tunnustab Ross, «nagu kuningannad. Kui Euroopas arutatakse, mismoodi tööd ja eraelu ühendada, siis seal on naistel kolm kuni viis last ja juhtida sadade töötajatega ettevõtted.» Abi on sellest, et perekonnad on suured.

Kuna galerii tegemisest asja ei saanud, pani Ross mängu oma pildistamis- ja disainioskused. Näiteks koostas ta siidniidi ketrusfirma naisjuhile kataloogi, millega too sõitis Pariisi suurele kodutekstiili messile. Või tegi välikohviku plastmasstoolidest ja laudlinadest improviseeritud stuudios reklaamfotod 21-aastase Mesgena valmistatud kingadest.

Aeg-ajalt modellina tegutsev Mesgena on õdede-vendade ja ema ainus toitja. Tema vanemast vennast sai jooksja, mistõttu tal ei jäänud enam kingadega mässamiseks aega.

Lakkelöödud hinnad

Ross elas sõpradega Addis Abebas vana lennujaama lähedal rohelises-rahulikus rajoonis neljatoalises majas. Seda üüris neile 6000 Eesti krooni eest kuus kolmelapseline pere, kes kolis samal ajal elama tagasihoidlikku hoovimajja. Saadud üüriraha kulus sellele, et toetada vanema perepoja õpinguid Ameerikas.

Aga välismaalased, eriti need, kes rahvusvaheliste suurorganisatsioonide suurel palgal, on jõudnud Addis Abebas ajada üürihinnad taevasse, kuni 20 000 Eesti kroonini kuus. Nood ametnikud, märkas Ross, elavad luksuslikku elu, olgugi et elektrit saab pealinnas võrgu ülekoormuse tõttu üle päeva ja vesi tikub kraanist vaevu nirena jooksma.

Aga mida need välismaalased siis korda saadavad, imestas ta üksiku lastetu hipiliku itaallanna korraldatud tõrvikute ja ettekandjatega õhtusel peol.

«Mis on te suurim saavutus?» päris Ross itaallannalt.

«See, et adopteerisin kunagi Sri Lankal orvuks jäänud elevandipoja,» vastas ta.

«Aga inimesed?» uuris Ross.

«Inimesed on kurjad,» kõlas vastus, «ja võtavad loomadelt ainult ruumi ära.»

Kurjad?! Etioopias küll mitte, kui seal suudavad isegi moslemid ja kristlased kõrvuti koos elada.

Ja kui põhja poole sõites, kus muidu korralikud asfaltteed muutuvad lagunenuks või suisa kruusaseks, autol kumm katki läheb, ei pea kartma röövsaagiks langemist. Seal tuleb appi, lausa mitmeks tunniks, paljasjalgne karjus. Ja kui talle abi eest raha pakkuda, ei võta ta seda vastu. Kutsub hoopis enda poole jogurtit sööma.