Lugeja reisilugu: sõbralike inimeste maa Aserbaidžaan
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarbija24.ee avaldab lugeja saadetud reisikirja. Ootame
ühe A4 pikkuseid
kirju elu meeldejäävaima reisi kohta kuni
kuni 15. juunini (k.a) aadressil toimetus@tarbija24.ee.
Koostöös koduelektroonikaupluste ketiga ONOFF premeerime parima reisikirja autorit kompaktse fotokaameraga.
Neil ei ole Eiffeli torne ja Rooma impeeriumi aegseid ehitisi. Neil pole ühtegi Hiina müüri ega mitmesaja aasta vanust Kremli. Pole isegi helesiniseid sillerdavaid laguune, palmegi on seal piiratud arv. Riik asub poolenisti poolkõrbe aladel.
Nende kõige suuremaks vaatamisväärsuseks on südamepõhjani avatud ja siirad inimesed, mõni naftapuurtorn, Kaspia meri ja paleoliitikumiaegsed kaljujoonised.
Kas juba saite aru, mis riigist käib jutt? Aserbaidžaan ja selle segakultuur - midagi läänest, midagi idast, midagi nõukogude ajast ja midagi enda oma. Just selline see Kaukaasia riik välja näebki – kultuuride risttee.
Kui eestlased oleksid sellised nagu aserid, oleks meie riik juba ammu pankrotis. Kui meie maailm põhineb neoliberaalsetel väärtustel ja iga meie liigutus peab tootma kasumit, siis aserite maailmas on inimestel veidike teistsugused väärtused ja tõekspidamised: kuidas aidata võimalikult palju võõraid inimesi, kuidas anda võimalikult õigetele inimestele altkäemaksu, kuidas pidada võimalikult uhked pulmad ja kuidas olla maksimaalselt elurõõmus ja õnnelik. Need on aserite elu põhiküsimused.
Aserbaidžaanis reisides tõdesin, et sealsete kohalike inimestega on äärmiselt lihtne kontakti astuda: sa ei pea olema kuulus või rikas, tähtis või kasulik. Nad huvituvad sinust niigi. Selleks, et kohalikega tutvuda, piisab vaid vene keele oskusest. Otsekontakt kohalikega on aga kõige parem kultuuri tundmaõppimise viis.
Nii ma saingi ühelt eakalt aseri proualt teada, et Aserbaidžaani riigi alustalaks on altkäemaks. Kohalikud on ise altkäemaksusüsteemiga juba leppinud ning leiavad, et selle hävitamine kõigutaks ka riigi suveräänsust.
300 dollarit meditsiinitudengi sessi sooritamise eest. 150 dollarit, et saada sünnitama. 300 dollarit, et osta juhiload, sest töötavaid ja koolitavaid autokoole riigis polegi. 1000 dollarit, et saata oma poeg parimasse sõjaväeossa, 6000 dollarit, et korraldada oma tütrele viiesaja külalisega pulmad, 12 000 dollarit peavad maksma need, kes soovivad pääseda soojale kohale politseinikuks.
Hoolimata kõrgeltarenenud korruptsioonisüsteemist on aserid abivalmid ja külalislahked ilma igasugust materiaalset kasu taotlemata. Nad võivadki teid teie seljakottidega tänavalt üles korjata, viia taksoga oma uhkelt sisustatud majja, näidata teile oma poja pulmavideot ja kõige isiklikumaid fotosid, nagu oleksite vana perekonnatuttav.
Seejärel saata teid mullivanni pesema, anda oma särgi ja püksid ning toita, toita ja veelkord toita kõige parema ja värskemaga. Sõidutada pool ööd oma uhiuue maasturiga mööda poolpimedat linna ja rääkida väga isiklikel teemadel. Ja kõikide nende tegevuste vahel ei jõua nad ära imestada, kuidas neil küll vedas, et te just nende juurde sattusite! «Milline õnn!» rõõmustavad nad iga natukese aja tagant. Sest külaline on aseri viieline sireliõis!
Ja järgmises sihtkohas võtab uus aser, kellega ta jälle juhuslikult tutvute, teie kostitamise üle. Ta näitab teile loodust ja kohalikku turgu, teeb restorani õhtu- ja hommikusöögi välja, kingib aseri musta teed, muretseb öömaja, organiseerib ööbimiskoha voodi kõrvale vett ja läänepärast kokakoolat. Ta teeb kõik, et te ennast võimalikult koduselt ja mugavalt tunneksite. Just niimoodi koheldakse teid Aserbaidžaanis.
Mõnenädalane puhkus Aserbaidžaanis võib osutuda lõiguks imelisest alati hästi lõppevast muinasjutust, kus veinikannud ei saa iialgi tühjaks, parimad söögid ei lõppe iial, inimesed ei ole kunagi pahatahtlikud ning tuju ühelgi reisipäeval halb. Puhkus Aserbaidžaanis osutub teie elu kõige meeldejäävamaks reisiks.